Türi topeltmõrv. 20 aastat hiljem

Harald Meri

“ Sest midagi ei ole varjul, mis ei saaks avalikuks, ei ole ka midagi salajas, mis ei saaks teatavaks ega tuleks ilmsiks.“ — Luuka 8:17

Selle aasta aprillikuus möödus 20 aastat päevast, mil Toravere karjääri tagant ühisest hauast leiti pastor Harald Meri ja ta koduabilise Valve Kleini surnukehad. See laialt kajastatud kuritegu on tänaseni avastamata.

Sestap ongi põhjust meenutada aastatetaguseid sündmusi ja küsida miks jooksis uurimine liiva, miks jäid süüdlased välja selgitamata. Seda enam et senini ei ole ükski Eesti õiguskaitseorgan avalikkusele vaevunud Türi uurimise kulgemise kohta täpsemaid selgitusi andma.

Türi topeltmõrva tagamaid on üpris põhjalikult lahanud Virkko Lepassalu oma raamatus ‘Valusalt Valge’. (MATRIX Kirjastus, 2007)

Vastavalt Justiitsministeeriumi asekantsleri kriminaalpoliitika valdkonnas Heili Sepa seisukohale, mida ta väljendas siinkirjutajale saadetud kirjas on juhtum aegunud, aegumise aluseks olevat tollal kehtinud ENSV Kriminaalkoodeks. De jure kehtis meil ju ometi Eesti Vabariik ja kuigi Karistusseaduslik ei oma tagasiulatuvat jõudu, ei oleks juhtumi uurimine tänasel päeval sugugi võimatu. Aga Nõukogude Eesti seadused on paraku need, milles meie Eesti vabariigi ametnikud näpuga järge ajavad. Juhtum on ilmselt paljud meelest nö hapuks läinud, samuti on kommentaaridest keeldunud mitmed juhtpoliitikud sh omaaegse Ülemnõukogu poolt moodustatud komisjoni liige Mart Laar ja Riigikogu õiguskomisjoni esimees Ken-Marti Vaher, nendele siinkirjutaja poolt saadetud kirjad jäid vastuseta.

Selles segases loos on aegade jooksul välja pakutud  mitmeid versioone ja oletusi, üks on aga kindel: mõrvar või mõrvarid kõnnivad meie keskel endiselt ringi nagu õiged mehed.

Juhtumi dokumenteerimise huvides panen siia üles Raivo Palmaru artikli mis käsitleb Türi topeltmõrva, pastor Harald Meri ja tema koduabilise Valve Kleini julma tapmist.

Olen ka varem teemat käsitlenud, siis tõsi küll soome keeles. link

Ajakirjas Luup avaldas ajakirjanik, hilisem kultuuriminster Raivo Palmaru 19. aprill 1999 järgmise artikli.

Siinkohal tsiteerin lühendatult:

Raivo Palmaru: Uurimise selgroo murdsid poliitikud

 

Pastoraadihoone vundamendi mustavates pragudes kasvab rohi. Ümberringi on igavad majad ja raagus puud. See paik on kuulus. Üheksa aastat tagasi otsiti siin pastor Meri ja tema koduabilise tapjaid. Tunnistusi võeti rohkem kui kolmesajalt inimeselt. Tänaseks on uurimine seiskunud, kriminaalasi maetud raudkappide sügavusse ja ükski mõjukas poliitik ei soovi sellest enam midagi kuulda.

Türi topeltmõrva uurimine kiskus algusest peale kiiva. Kuigi juhuslikult mööda sõitnud piduliste seltskond avastas ööl vastu 6. aprilli 1990 pastoraadis tulekahju, uskus miilitsa esialgset operatiivtööd juhtinud Lembit Allingu mitu päeva kellegi ütlusele tuginedes, et pastor Meri on sõitnud Valka. Seetõttu jäid üles võtmata värsked jäljed.

Veel enne pastori ja tema koduabilise surnukehade leidmist moodustati tollase ülemnõukogu erikomisjon, kuhu kuulusid Villu Jürjo, Jüri Liim, Rein Järlik, Uno Ugandi, Mart Laar ja Enn Leisson. Esimestest päevadest alates puhkes selles väiklane võitlus Eesti Komitee ja Rahvarinde tegelaste vahel. Mõlemad ajasid kaksikmõrva uurimise varjus oma poliitikat ja andsid kuriteole poliitilise fooni. See murdis peagi uurimise selgroo.

Saladuslik vabadusvõitleja

Otsekohe pärast topeltmõrva ilmsiks tulekut kuulutasid Mart Laar ja Jüri Liim pastor Harald Meri vabadusvõitlejaks ja metsavendluse ideoloogiks, kelle KGB olevat tapnud. Mõrva asjaolud jäävat KGB igaveseks saladuseks. Sama seisukoha võttis Laar ka hiljem peaministrina, vastates Riigikogu seitsmenda koosseisu ajal Mart Nikluse arupärimisele.

Avalikkusele kinnitati, et praost mõrvati poliitilistel põhjustel. Meri kogunud andmeid neljakümnendatel aastatel tegutsenud represseerijate kohta ja olevat viimase 15 aasta jooksul saanud korduvalt tapmisähvardusi. Paraku ei ole tänaseni leitud ühtegi inimest, kes oleks oma silmaga näinud Meri käes mingeid represseerijate nimekirju.

Topeltmõrvaga tegelenud siseministeeriumi operatiivgrupi juhi Koit Pikaro arvates pärinevad jutud nimekirja või koguni arhiivi olemasolust Harald Merilt endalt. «Meri oli jutumees, kes pidas end suuremaks poliitikuks kui ta tegelikult oli,» rääkis Pikaro. «Olen üsna kindel, et mingeid nimekirju ei ole tal kunagi olnud.»

Lihtsameelsete aeg

Sellest hoolimata keerutasid komisjonäärid ajakirjanduses üles tolmu. Iga nende sõna, olgu see nii absurdne kui tahes, leidis otsetee massimeediasse. Kuna komisjoni mänguruum oli piiritlemata ja komisjoni liikmetele oli kättesaadav salajane operatiivinformatsioon, tiriti avalikkuse ette ka tõendamise seisukohalt oluline teave. Kõiges aga, mis poliitilistesse skeemidesse ei mahtunud, nähti kas võltsimist või kokkumängu KGB-ga.

Uurimine keti otsas

1990. aasta 10. aprillil algatati kriminaalasi, mis esialgu oli tollase ENSV prokuratuuri eriti tähtsate asjade uurija Aksel Onki menetluses. Ehkki mõrva uurides on kõige olulisem just värske informatsioon, ei lastud Onkil oma tööd teha. Juba 17. aprillil avaldas erikomisjon talle umbusaldust, sest Onk olevat «kõikide versioonide kõrval pööranud põhjendamatult vähe tähelepanu mõrva poliitilise suuna võimalikkusele». 19. aprillil nõudis Onki tagandamist ka Eesti Komitee.

Poliitilise surve all määrati uurimisgrupi uueks juhiks Alar Kirs, kes oma eelkäija vigu ei korranud. Ta järgis püüdlikult komisjoni näpunäiteid. Need aga ei viinud kuhugi ja komisjoniliikmete tegutsemispalang soikus. Uurija jaoks oli õige aeg mööda lastud.

Seoses menetluskoodeksi muutmisega anti kriminaalasi 1993. aasta 7. mail üle keskuurimisbüroole ja sama aasta 4. juunil menetlus peatati kuni süüdistatava isiku kindlakstegemiseni. Peatatud kriminaalasi anti Pärnu raskete isikuvastaste kuritegude uurimisgrupile, mida juhtis Urmas Krüger.

Krügeri meenutust mööda paistis uurimise heitlikkus talle üle antud materjalist otsekohe silma: hüpatud oli ühelt teemalt teisele, tähelepanu oli pööratud peamiselt poliitilisele motiivile. Oli ilmne, et uurijad ei saanud oma liini lõpuni ajada. «Mul on neist uurijatest kahju,» tõdes Krüger.

Asja uurimist takistas seegi, et Krüger ei pääsenud ligi operatiivtoimikule: «Ma ei vallanud kogu kriminaalasja kohta käivat infot. Jälitustoimik oli Pikaro käsutuses ja paraku puudus meie vahel usalduslik koostöö.»

Krüger lahkus 1997. aastal politseist ja pastori mõrva toimikud koguvad tänaseni kusagil raudkapis tolmu.

Pastoraadihoone länguvajunud vundament kössitab etteheitvalt majade vahel, tuletades meelde mõrva, mille juurdlemise edukusest, (või õigemini edutusest) sai rahva silmis Eesti riigi ja tema õiguskaitseorganite usaldusväärsuse mõõdupuu paljudeks aastateks.

Juba seepärast tuleks pastori ja tema koduabilise mõrva uurimist taasalustada. Tõsi, Urmas Krügeri hinnangul ainult uurimislike vahenditega nii vana kuritegu enam ei lahenda. Selleks on vaja tugevat jälitustööd, erivahendeid ja tublisti õnne. «Õnn tuleb aga siis, kui tehakse tööd,» lisab ta.

ja teinegi kirjutis Palmarult Õhtulehes 28.06.1999

Türi topeltmõrva avastamine ei huvitanud kedagi

Türi topeltmõrva saladus


Türi topeltmõrva kõige suurem saladus ei ole see, kes oli(d) mõrvar(id), vaid see, et tolle kuriteo avastamisest ei olnud keegi huvitatud. Ülemnõukogu erikomisjoni liikmed ajasid mõrva uurimise varjus oma poliitilist asja ja uurijad tegid nende näpunäiteid järgides karjääri.
Ka ajakirjanduse huvi faktide vastu vaibus üllatavalt ruttu. Esialgu üllitati ülemnõukogu erikomisjoni liikmete poliitikast tiineid kommentaare, mis olid vürtsitatud salajase operatiivinformatsiooniga.
Kuid pärast seda, kui komisjoni juurdepääsu uurimismaterjalile piirati, ei ole ajakirjanduses avaldatud ühtegi uut fakti. Seda innukamalt spekuleeriti esialgsete oletustega.
Neis spekulatsioonides sai topeltmõrvast märk, pelk signaal, mille abil demonstreeriti vaid oma õigemeelsust.

Värsked jäljed olid õigel ajal üles võtmata jäänud ja uusi tõendeid polnud kusagilt võtta. Samas olid uurijate käsutuses peaaegu neljasaja inimese tunnistused ja üsna palju muud materjali. Naiivne oleks arvata, et sellest ei nähtu, mis tegelikult toimus.
Kuid juba siis oli selge, et Türi topeltmõrv ei jõua kunagi süüdimõistva kohtuotsuseni.

Luup. Nr 8 (91)

Raivo Palmaru. Türi topeltmõrva avastamine ei huvitanud kedagi. Õhtuleht 28.06.1999

Materjale lugedes tundub tõenäolisim nö Gansen-Hiob’ liin. Hiob oli tollal Türil abiõpetaja. Hiob ise on pidanud enda kahtlustamist rünnakuks kiriku vastu.

Samas ei ole kirikuringkonnad näinud ilmselt mingit seost Meri kui pastori ja kogu Järvamaa praosti mõrval kirikuringkonadega, mis tundub vägagi kummaline ega ole nad ka, vähemalt avalikult nõudnud asja igakülgset ja põhjalikku uurimist. (Äkki on mõni okultistlik sekt kuriteo taga, või lausa eesti kiriku igipõlised vaenlased homoseksuaalid, või on vanakurja enda käsi mängus?) Midagi ei saa ju välistada enne kui lõplik selgus käes. Skisofreeniku paberitega teoloogiadoktor Arne Hiobit ei ole küll kunagi ametlikult kahtlustatavaks kuulutatud.

Türi Püha Martini kirik. Pastor Harald Meri teenis koguduse õpetajana aastatel 1978 – 1990 kuni oma surmani

About these ads