Posted in kuriteod, mõrv

Brüsseli Eesti esinduses töötanud naise mörvajuhtumit ümbritseb salapära

Eestlastele meeldib uskuda, et raskeid kuritegusid Eestis (vöi kui ohver on eestlane) sooritavad  vaid venelased, mustlased jne Nt eluaegsete vangide hulgas on töesti teised rahvused tugevalt esindatud, miks see nii on, seda analüüsi pole kunagi tehtud.

Pildil Eesti esindus Brüsselis

eestrMeedias ilmus juhtumi kohta napisönaline teade, millest selgus, et Eesti Brüsseli esinduses Euroopa liidu juures töötanud naise mörvariks on ilmselt tema 25-aastane elukaaslane, kes ka ise haiglas koomas viibib. Ilmselt tegemist järjekordne armukadedusdraamaga, mis on individualistidest eesti meeste puhul suhteliselt tavalised. Et juhtumi kohta on vähe infot, vöib oletada et mörvari puhul on tegemist just eestlasega, seetöttu üritatakse juhtum kiiresti unustada, viidatakse eelköige eraelu puutumumatusele, sest eestlased ju raskeid kuritegusid ei soorita.
Nö kurikamehe isik ja pilt olid kohe meedias, aga tema polnud ju eestlane, samuti Tartumaal kaks vana naist tapnud mustlase isik oli teada. Luksemburgis kolmikmörva sooritanud eestlase puhul avaldati tema eesnimi, Öhtulehe artikkel kaevati kohe kahtlustatava omaste poolt ASN-i.

Eestlaste ringkaitse on alati väga tugev, mis puudutab eestlaste sooritatud raskeid kuritegusid.

Eruelu puutumatus on heaks ettekäändeks, mille taha pugeda. Harva kohtad maad, kus teiste eraellu nii räigelt sekkutakse kui eestis, ja seda mitte niivörd meedia vaid just kaaskodanike poolt, tean seda omast kogemustest. (Samas elatakse ise körgete hekkide ja aedade taga, kuri koer vastu aiaväravat lörisemas.) Samas on igati pöhjendatud info avaldamine, kui vöib eeldada, et sellega kaasneb avalik huvi. Ja kuriteod on just sellised teemad, mille puhul on avalik huvi olemas, näiteks euroopalikus meedias ei jäta üksi ajaleht krimiteemalist lugu avaldamata, pöhjusel, et keegi arvab, et tema eraelu häiritakse. Vastupidi, viimnegi kui üksikasi tiritakse päevavalgele. Aga mitte Eestis. Suurimad ajalehed sulgesid isegi kommentaariumid, et jumala pärast midagi välja ei imbuks (Delfi, Postimees, ôhtuleht jne). Nii palju on teada, et ‘kohalike seas levivate juttude pöhjal mainitakse vigastusi ohvri kaelal. Naise nime ja ametit ei avaldatud’.

Vanasti öeldi selle kohta, et Potjomkini küla. Iseloomustab ka tänast Eestit ja Eestis valitsevaid hoiakuid väga hästi. Sest vaba mees ei tapa? Kas töesti?

Author:

Writing about crime