Posted in kuriteod, mõrv, uudised

Kasuvanemad otse põrgust ehk kuidas Eve ja Meelis Sorts kasulapse surnuks piinasid

Eve 38 a ja Meelis Sortsil 36 a paistis väljaspoolt vaadates olevat kõik kõige paremas korras. Nad olid kodanikud keda nö esimeseks Eestiks kutsutakse.

Maja Pärnu kesklinna lähedal, edukas perefirma mis tegeles kütusetoodete müügiga. Nad einestasid Pärnu parimates restoranides ja käisin puhkamas Pariisis ja Kariibi mere saartel. Eve armastas kalleid riideid, eriti kasukaid. Nad korraldasid oma kodus tihti pidusid kuhu kutsuti sõpru ja äripartnereid, kellele pakuti head-paremat ja kus sampanja voolas ojadena.

Siiski oli üks asi mis paarikese ilusat elu varjutas, nimelt ei saanud nad lapsi ja neil ei olnud pärijaid. Niisiis otsustasid Sorstid võtta endale lastekodust lapse. Nõmme lastekodust said nad endale ‘prooviks’ 5 aastane tüdruku, siiski vaatasid Sorstid varsti et tüdruk ei ole neile sobiv. Esiteks oli tüdruk liiga vana ja teiseks oli tal Sortside meelest raske iseloom. Sorstid ostustasid käitumisprobleemidega lapse lastekodusse tagastada ja nõudsid uut last. Kui rahakott lubab ei ole midagi võimatut päikese all, veel vähem Eesti Vabariigis. Vastavalt pere soovidele pakuti neile uut last, 1-aastast Martinit.

Paarikesele poiss meeldis, nad adopteerisid lapse ametlikult ja laps sai endale Sortside perenime. Probleemid tekkisid õige pea, sotsiaalametnikud, kes kaebusele reageerisid, leidsid et poiss oli alatoidetud ja samuti olid ta näol verevalumid. Siiski arvasid nad, et muretsemiseks pole põhjust.

24 aprillil 1995 sai Pärnu politseikomissar Uno Reedik telefonikõne oma vanalt tuttavalt Meelis Sortsilt, kes palus ‘Tule kohe meile, meie kasupojaga on juhtunud õnnetus. Paistab et ta ei hinga enam.’

Reedik tõttas kohale ja leidi eest lapse verise laiba, mis lebas voodil. Verepritsmeid oli näha nii voodil, vaibal kui Eve Sortsi riietel.

Reedik helistas politseijaoskonda ja teatas juhtunust. Alustati kriminaalmenetlust.

Ülekuulamisel rääkis Eve et laps oli terve õhtu virisenud ja Eve oli kaotanud lõpuks enesekontrolli ja löönud last, kes oli kukkunud põrandale. Lapse suust oli tulnud natuke verd aga muidu paistis, et temaga on kõik enam-vähem korras. Eve oli olnud purjus ja mees oli palunud teda et ta ei helistaks hädaabinumbrile, sest mees kartis. et laps võetakse neit ära.

Laps pandi oma voodisse, kuid järgmisel hommikul märkasid nad, et laps on ilmselt surnud.

Shokeeriv tõde

Juhtunud uurimisel selgus et lapsel olid väga tõsised vigastused, mis olid võinud tekkida ainult väga julma kohtlemise ja peksmise tagajärjel. Lapse surma põhjustasid löögid pea piirkonda, lapsel oli mitmeid vigastusi  samuti keha piirkonnas, lõikehaavu ja verevalumeid.

Samuti märkasid uurijad, et laps oli väike ja alatoidetud. Uurijad jõudsid järeldusele, et Eve Sorts valetab ja otsustasid ta arreteerida.

Sortside majja tehti läbiotsimine, mille käigus leiti ühelt riiulilt videokasette millel oli vägivaldset pornot. Samuti leiti samalt riiulilt paar kasetti mida vaadates selgus, et Meelis Sorts oli filminud kuidas tema abikaasa last piinab ja tema kallal vägivallatseb. Ka lapse tapmine oli videole salvestatud, peale tapatööd harrastas paarike kirglikut seksi.

Uurija Krüger ütles et kui ta videomaterjali vaatas, tuli tal tunne, et hakkab hulluks minema ja parajasti sisenes tema kabinetti üks kolleeg, kelle pilk jäi korraks teleekraanile pidama ja kes seejärel nutma puhkes.

Meelis Sorts tunnistas oma kaasosalust kuid eitas et oli ise lapse suhtes vägivaldne olnud. Eve Sorts imestas veel kohtuski miks ametnikud neile lapse andsid, sest ‘meie ei ole mingid lapsevanemad’. Eve tunnistas samuti et näljutas teadlikult last tema karistamiseks, samuti tunnistas ta korduvat lapse kallal vägivallatsemist.

Mitmed nende sõbrad tuttavad tunnistasi et nad isegi ei teadnud et paaril on laps. Last varjati ilmselt vägivallatsemise varjamiseks.

Eve Sorts sai süüdistuse tahtlikus tapmises, kohtupsühhiaatrid tunnistasid ta terveks ja teda karistati 8 – aastase vangistusega. Meelis Sorts tegi enne kohtuprotsessi algust enesetapu.

Eve Sorst, kui ta põrgusse pole läinud, on tõenäoliselt nime vahetanud. Ühtegi asjaga seotud olnud ametnikku vastutusele ei võetud.

Juhtumist kirjutab täpsemalt Tiiu Põld raamatus Kurjuse karistus 2002

Author:

Writing about crime