Posted in kuriteod, mõrv

The End Of The Innocence: 8-aastase Dagmari traagiline lugu (Tallinn 1968)

 

Oli 1968 aasta aprillikuu. Nõukogude Eesti miilits sai äreva teate et Tallinnas on kadunud 8-aastane tüdruk.  Tüdruku ema Elvi K rääkis uurijatele: Viisin oma tütre, 8-aastase Dagmari samal hommikul spordikooli võimlemistundi. Peale seda pidi ta koju tulema ja kella üheks kooli minema, aga kooli ta ei läinud. Dagmar on väga kohusetundlik tüdruk, muretsen väga, et temaga on midagi halba juhtunud.

Dagmar oli kõhna kehaehitusega, ta kandis rohelist talvemantlit ja tal olid jalas punased kummikud. Tüdrukul olid heledad juuksed ja suured sinised silmad. ‘Iseloomult on ta pelglik ja võõra inimesega ei oleks ta kindlasti kaasa läinud’, ütles Dagmari ema.

Uurimine

12. aprill 1968 oli reedene päev. Uurimisorganid teatasid lapse kadumisest avalikkusele raadio ja televisiooni kaudu, lootes et kellegil on infot kadunud lapse kohta. Samuti avaldati tüdruku pilt.

Varsti võttis uurijatega ühendust esimene tunnistaja:

Leili Laar: Nägin kuidas Dagmariga sarnanev tüdruk rääkis bussipeatuses umbes kell 11 hommikul, umbes 35-aastase keskealise mehega. Kuulsin kuidas tüdruk ütles mehele, et lähen nüüd koju ja ütlen emale et täna on ilus päev. Tüdruk tuli samasse bussi ja samuti temaga rääkinud meesterahvas. Ma ei pannud tähele millal nad maha läksid. Mees oli korraliku välimusega, normaalse kehaehitusega.

Uurijatel oli põhjust oletada et tegemist oli tõepoolest Dagmariga, sest naise antud kirjeldus sarnanes väga kadunud tüdruku omale. Miilits võttis luubi alla registris olevad seksuaalkurjategijad, uurimisorganitele tuttava kontingendi kelle hulgas nö kommionud, enesepaljastajad jne, kuid tulemusi see ei andnud.

Uurijad helistasid Tallinna haiglatesse, kas tüdrukuga oli juhtunud õnnetus, kuid seegi ei aidanud tüdrukut leida. Siis oli juba põhjust oletada halvimat, tüdruk on sattunud kuriteo ohvriks.

Kadunud tüdruk leitakse surnuna

14. aprillil võttis uurijatega ühendust Malle Luige. Naine oli paanikas ja teatas et ta oli leidnud Tallinnast, Rocca al Marest väikese tüdruku laiba.

Luige: ‘Jalutasin oma sõbra Endeliga mereranna poole kui märkasime kraavis punast väikest kummikut. Tahtsin selle veest välja võtta kuid siis nägin lapse väikest jalga. Hakkasin karjuma, kui nägime et vees on lapse laip, mis oli kaetud okste ja plekitükiga. Mulle tuli kohe meelde, et uudistes räägiti, et Tallinnas oli kadunud väike tüdruk’, ütles tunnistaja.

Uurijad saabusid peatselt kuriteopaigale, peale uurimistoiminguid jäeti sinna ka valve, juhul kui kurjategija peaks sinna naasma, näiteks selleks, et laip paremini ära peita.

Uurimise käigus selgus, et kurjategija oli sõitnud kuriteopaigale autoga ja ilmselt sõitnud kraavi. Lahangu käigus ei leitud tõendeid selle kohta et tüdrukut oleks vägistatud, kuid uurijad ei välistanud, et kuriteo motiiv oli seksuaalne, näiteks vägistamiskatse.

Surma põhjus oli uppumine.

Tüdruku matustel oli palju inimesi, keda miilits ka pildistas. Peagi palusid uurimisorganid meedia vahendusel uuesti nende inimeste abi, kes võisid Rocca al Mare piirkonnas viibida ja midagi kahtlast märgata. See oli tolle aja kohta erakordne, sest kuritegudest üldiselt massimeedias vaikiti.  Uurimine oli väga põhjalik, uurimise käigus saadi kätte mitmeid seksuaalkurjategijad, kellest üks ka hiljem surma mõisteti.

Järgmiseks võttis uurijatega  ühendust tunnistaja Harri Austin, kes rääkis. ‘Sõitsime töökaaslasega Rocca Al Mare piirkonnas ja meie auto peatas mees, kes palus abi, sest ta oli kraavi sõitnud’. Auto värv oli olnud heleroheline, aga registrinumbrit ei osanud Austin öelda. Tema tunnistuse kohaselt oli mees nooremapoolne, tal oli seljas lühike moodne talvejope ja kaelas punane sall. Tunnistaja ütluste kohaselt olid mehel tumedad juuksed ja ta oli laiaõlgne.

Auto omanikku ei õnnestnud uurijatel välja selgitada. Austinit ja tema töökaaslast küsitleti isegi hüpnoosi abil, ja nende antud tundemärkide põhjal tehti kurjategijast fotorobot, mis avaldati meedias.

Uurimises toimub ootamatu pööre

Täiesti ootamatult osutus kuriteo lahendamisel kõige olulisemaks tunnistajaks 14-aastane koolitüdruk Eve. Tüdruk rääkis oma vanematele et sama aasta veebruaris oli mees kes oli väga sarnane fotorobotil olevaga, kutsunud teda oma autosse. Tüdruk keeldus, mees oli olnud väga pealetükkiv ja jälitanud tüdrukut mõnda aega. Mehel oli roheline Moskvits. Kui tüdruk märkas et samal päeval sõitis sama mees oma autoga mööda Kalinini puiesteed, kirjutas ta igaks juhuks üles auto numbri mis oli PX 94-59. Tüdruku vanemad aga ei võtnud ‘väikese tugitoolidetektiivi’ juttu tõsiselt ja palusid tal kogu lugu unustada. Aeg läks.

Ühel õhtul läksid Eve ja tema vanemad tuttavate sünnipäevapeole, kus juhtum tuli jutuks. Samal peol oli juhtumisi kohal ametnik, kes tüdruku juttu uskus ja võttis seejärel uurijatega ühendust.

Kahtlusalune

Uurijad kontrollisid auto numbrit ja olid hämmastunud: auto oli siseministeeriumi ametiauto. (pildil Väino H)

Uurijad hakkasid samuti tüdruku jutus kahtlema kuid kutsusid igaks juhuks auto omaniku Väino H ülekuulamisele. Uurija Nikolai Tartõnskihh meenutab:  Alguses kahtlusalune eitas kõike. Kuulasime teda üle umbes kolm tundi, mäletan et minu kabinet oli täis uurijaid. Meil oli mitmeid töendeid tema vastu. Lõpuks kahtlusalune murdus ja tunnistas üles ka muid kuritegusid: ühe tüdruku seksuaalse ärakasutamise ja teise tüdruku vägistamiskatse.

Dagmariga juhtunu kohta ütles kahtlusalune järgmist: Tüdruk oli tema autos, mees ründas last, kes hakkas karjuma, mille peale mees närvi läks ja hakkas tüdrukut kägistama kuni laps kaotas teadvuse. Lõpuks uputas ta tüdruku kraavi.

Kuriteopaigalt leidsid uurijad rohelise värvi jälgi ja auto küljest kukkunud osi.

Kohtus rääkis süüdistatav et tüdruku surm oli õnnetus. Tema sooviks olla olnud ‘näidata tüdrukule loodust’. Mingil juhul ei kavatsenud ta tüdrukut tappa.

Kohus mõistis Väino H Dagmari mõrvas süüdi ja karistas teda surmanuhtlusega. Kohtu otsus viidi täide samal aastal.

Viimane pilt Dagmarist, tema ema oli pannud lapsele kirstu kaasa tema lemmiknuku

Dagmari ema meenutab oma läbielamisi 25 aastat hiljem:
”Tapja oli minule täiesti tundmatu inimene, kuid tõepoolest oli ta minu tütre matustel.
Mäletan kuidas kohtualuse lähedased mind kohtusaalis mõnitasid.  ‘Selline kisa mingi mõttetu plikatirtsu pärast, kas tõesti peab täismees selle pärast surema?,’’  siunasid nad leinavat ema. ‘Nad helistasid mulle pidevalt öösiti koju ja ähvardasid mind. Kui läksin tütre hauale siis nägin et tema haud oli rüvetatud,’ ohkab ta.

‘Dagmar oli andekas ja eriline laps, koolis läks tal väga hästi. Juba 9 kuu vanusena õppis ta rääkima ja 3-aastaselt lugema. Dagmar oli musikaalne ja mängis klaverit, samuti kirjutas luuletusi’, rääkis Dagmari ema.

Umbes aasta enne oma traagilist surma oli Dagmar kirjutanud oma klassijuhatajale luuletuse, kus olid read:

’’..kui suureks saan siis tulen ma
ükskõik kust kohast – vaatama.’’

Aastal 2011 oleks Dagmar saanud 51 aastaseks

 

Allikana on kasutatud endise riigiprokuröri Heino Tõnismägi raamatut  ’’Ajaroimad, 1997

Author:

Writing about crime