Posted in justice

Tartu juhtumist

20131208-145038.jpg

delfi foto

Tartus toiminud koletuslik kuritegu, kus tapeti 30 aastase Sigrid ja üritati põlema panna laps, on kindlasti ainus omataoline Eestis kui mitte kogu maailmas.

Politsei olla alustanud uurimist tapmise paragrahvi alusel, selgusetuks jääb miks mitte mõrva paragrahvi alusel. Ohver tapeti selgelt eriti julmal viisil: väidetavalt ohvrit pussitati ja/või kägistati (politsei on siin õhku loopinud kaks versiooni), temast sõideti autoga üle, lisaks teibiti ta auto alla ja auto pandi põlema. Füüsiliselt pidi kurjategija olema väga heas vormis, tassides laiba alla korrusmajast.

Mingit loogikat siin samuti pole. Ilmselt tahtis kurjategija hävitada laiba, teipides selle auto alla ja pannes auto põlema. Politsei versiooni kohaselt pani kurjategija, kelleks olla ohvriga koos elanud naisterahvas, seejärel ennast ja oma lapse põlema, milles aga puudub lavastuslik element. Enese põlema panemist seostatakse üldiselt mingi protesti ja nt meeleheitega, millega eelnev laiba hävitamise operatsioon, iseenesest kokku ei lähe. Teise ohvri, 3 aastase poisi suhtes, kasutati samuti erakordset julmust, siin on tegemist samuti eluvastase süüteoga. Eesti karistusseadustikus polegi ilmselt paraghrahvi mille järgi süüdistada, välja arvatud raske tervisekahjustuse tekitamine, inglise keeles ‘attempted murder’, ehk siis kuritegu kus ohver jääb ellu hoolimata tema elu vastu suunatud teost. Siin tuleb teha karistusseadustikku vastavad muudatused ja kriminaliseerida mõrva üritus.
Uurimisorganid polegi veel kuuldavasti paragrahvi välja möelnud, mille järgi süüdistada lapse piinamise ja tapmise üritamise osas.

Politsei on praeguseks välistanud et Tartu juhtumiga võib seotud olla kolmas osapool. 30-aastase Eleri süüle viitavat nii turvakaamera lindistused kui ka tunnistajate, ilmselt naabrite ütlused. Samas jääb ebaselgeks kuidas on võimalik süüdlane nii kiiresti tuvastada täiesti pimedal ajal, teade autopõlengust tuli keset ööd. Majaõu võis olla ju osaliselt valgustatud, kuid poolhämaras liikuvat tumedat kogu tuvastada eksitamatult Eleriks, selleks peab olema naabritel erakordselt hea nägemine. Veel vähem saab loota turvakaameratele, nendest ei näe päise päeva ajalgi midagi, kui näiteks inimesel on kapuuts peas, eeldusel et need kaamerad üldse midagi lindistasid.
Kui politsei on teisi tõendeid, näiteks korterist leiti verine nuga, siis ka see ei välista et korteris ei oleks võinud viibida kolmandad isikud. 
Kusagilt on tiritud mediasse ohvri õde, kes teadis suurepäraselt et Sigridi ja Eleri suhted olid halvad ja Eleri olla Sigridit terroriseerinud, samas polnud tal naiste suhetest õrna aimugi:
‘Vist sobis neil omavahel. Ma ei teagi, miks niimoodi pikalt elada koos, et mis see põhjus oli,“ rääkis Sigridi õde „Seitsmestele uudistele“. Siin on selge vasturääkivus.

Samas on harukordne et naisterahvas kasutab sellist julmust mitte ainult teise naisterahva vaid ka lapse suhtes. 
Esialgsetel andmetel olevat Eleri ja Sigrid elanud koos umbes 10 aastat. Külajuttude tasemel väidavad mõned et tegemist olla samasoolise paariga. Juhul kui süüdi oleks kolmas osapool ja tegemist oleks vihakuriteoga homoseksuaalide suhtes, kas sellest avalikult räägitakse. Eesti soovib ju ennast Euroopale esitleda salliva ja modernse riigina. 

Võimalik et mingigi selguse toob loosse väidetava süüdlase Eleri üle kuulamine, seda peaks kindlasti tegema advokaadi juuresolekul.

Hetkel tekitab politsei ametlik versioon liiga palju küsimusi.

(Allikana kasutatud Eesti ajakirjandust)

Author:

Writing about crime