Posted in justice

Katrin Pautsi egotripp ehk psühhopaadid meie keskel

Mötlesin pikalt kas üldse könealusele inimesele tähelepanu pöörata aga juhul kui ta oma blogi peaks maha vötma, nagu tal kuuldavasti tavaks, siis möned pärlid väärivad kindlasti jäädvustamist tulevastele pölvedele.

Too preili kirjutab blogist blogisse, kuidas ta küll on sunnitud telefoni seadeid muutma kuna see piiksub kogu aeg, sest inimesed muudkui kmmenteerivad tema blogi.

Tegelikult oli sissekannete all täpselt 0 kommentaari.

Et kedagi tema plära ei huvita, on ta leidnud huvitava mooduse enese ego upitamiseks.

Nimelt väidab ta et ahistajad uhavad tema blogis kommentaare kirjutada, ja seepärast on ta sunnitud kommentaariumi sulgema.

VAENLASI ON KÖIKJAL, KOLLEEGID, KLASSIKAASLASED. KOMMENTAATOR ON KA VAENLANE

Anonüümsete kommenteerijate hulgas võib olla loo autori kadedaid kolleege, endisi klassikaaslasi ja sõpru-tuttavaid, kellega on suhted katkenud Kommenteerijate hulgas võib olla ka neid, kellest sa vaenlast ei kahtlustaks.

AJAKIRJANIKU AMETIST on preilil oma blogis nii möndagi pajatada. Teksti vasturääkivuste töttu ei saa lugeja öiget sotti, mis toimub.

Lugejatel ja ka loo allikatel on raske mõista, et ajakirjanikule ei ole see lugu mingi isiklik asi ega spetsiaalne huviobjekt, vaid ta on oma töises rollis nagu näitleja.

See siiski pole psühho- ega sotsiopaatia. Seda nimetatakse emotsionaalseks distantsiks. Samasuguse seina ehitavad endale ümber politseinikud, tuletõrjujad, arstid, kohtupatoloogid. Arvan, et mingil määral ka sotsiaaltöötajad ja pedagoogid. Kui nad elaksid teiste inimeste ellu ja emotsioonidesse sisse ning laseksid end mõjutada, põleksid nad kiiresti läbi (mõni ei suudagi seina ehitada ja põlebki).

Ja vähemalt osa nimetet elukutsete puhul kehtib, et kui võtad liiga palju südamesse ja muutud emotsionaalseks, ei tee sa oma tööd hästi.

Aga juba tuleb järgmine sissekanne.

See on rohkem eluviis, mille eest juhtumisi ka makstakse. Piirid on hägusad, sest ajakirjanik filtreerib kõike läbi enda arvamuste ja tunnete – paratamatult. Lood ja nendega seotud emotsioonid trügivad igale poole kaasa, neid ei ole võimalik välja lülitada nii, nagu raamatupidaja paneb Exceli kinni või müüja keerab kassa lukku. Inimajul ei ole nuppu ega lukku. Kui sa töötad teiste inimeste emotsioonidega, siis sa ei saa jääda ka ise mõjutamata.

Tööemotsioonid tulevad koju ja ka eraelu tuleb tööle.

Siia otsa pikk tiraad et ajakirjanik on eriti tundliku sotsiaalse närviga inimene, kel piltlikult öeldes kogu aeg antenn pysti, uue loo jahil.

Isegi oma elukaaslase juttu kuulavat ta tagamöttega: kas siit saab loo?

Saame teada et ajakirjanik kiusab oma peret: lubab lehte panna

Su pere ja sugulased on väsinud ja solvunud, kuna “sulle ei või ju midagi rääkida”.

ERAVESTLUSE MEEDIASSE PANEK POLE TALLE MINGI PROBLEEM, SAMAS KIRUB ET EETLINE AJAKIRJANIK ON KÖIGIL PINNUKS SILMAS

On uskumatu, kui tihti langevad reporterid sõimu ja klatši ohvriks ainult seepärast, et nad tegid kõik õigesti ja käitusid oma kutsereeglite kohaselt, nagu eetika ette näeb.

KA KUULSUSED POLE PREILILE MOKKAMÖÖDA

Kuulsustega on aga ääretult närvesööv töötada, sest nad elavad mingis boheemlikus paralleeluniversumis, kus aeg voolab teises tempos. Nad ei tunnista tähtaegu, unustavad kokkuleppeid, pirtsutavad.

Samas on tore Muhus laiata sellega et tema teab Ivo Linna telefoninumbrit.

Ilmast ilma on ta hädas teiste ajakirjanikega.

Oleks tema tegemine, laseks ta pooled üldse lahti, alustades Kärt Karpast (Anveltist)

ilmselt tuleks ka pooled praegused koosseisud vähemalt 50 % ulatuses puhtaks rookida inimestest, kes eetikareeglite kohaselt ei sobi ajakirjanikuks.

#

Kuni meie toimetustes pole sellised reeglid üles kirjutatud, ei saa räigete rikkumiste korral kedagi isegi lahti lasta.

#

Kui küsid ülemustelt, miks see tüütu haisev joodik ikka veel ametis püsib, kuuled: “Ootame ja kannatame veel, oleme mõistvad. Tal on praegu eraelus suuri muresid…”

#

USA kvaliteetlehes saaks vaevalt uudistetoimetuses tööd inimene, kes on abielus ministriga.

(Siin on muidugi vihje ajakirjanik Kärt Anveltile kes on abielus justiitsministri Andres Anveltiga)

Muideks USAs CBS uudistetoimetuse juht (Chairman of CBS News) on David Rhodes kelle vend Ben Rhodes töötab körgel kohal Valges majas (Deputy Security adviser for strategic communication for President Obama )

ABC uudistekanali juht (ABC News President) on Ben Sherwood, kelle öde Elizabeth Sherwood-Randall on samuti Obama nöunik. Valge maja endise pressisekretäri Jay Carney abikaasa on ABC uudiste kauaaegne reporter.

Selliseid näiteid on veel, aga Pauts ei viitsi googletamisega vaeva näha, temal on oma töde.

Midagi head tal oma kolleegide suhtes öelda pole: neil pole eneseväärikust, nad lipitsevad, ilmnevad käitumisprobleemid.

Mind nimelt häirib hirmsasti kodumaiste väljaannete ja reporterite madal eneseväärikus. lipitsev reporter on häbiplekk kogu oma professioonile. Igauks käitub nagu paremaks peab.

See pole veel kõik, ajakirjanikud on ka ÄRAOSTETAVAD

Kui tahab, laseb endale toimetusse kokku kanda kalleid kingitusi ja tasuta kutseid üritustele, kuhu lihtsurelikuna tuleks pilet osta – seda isegi siis, kui tal pole plaaniski midagi kajastada. Kui tahab, nurub ta kontserdipromootorilt priipääsmeid kogu oma suguvõsale.

Ärgu keegi arvaku et tema teeb vähem tööd kui teised.

Kontoris tehakse tegelikult palju rohkem molutamispause kui kodus

Sest TEMA EI MOLUTA VAID RABAB TÖÖD TEHA

Kui mingist lõunapausist üldse kõnelda, tõstan oma rokamolli rinnale ja luristan arvutisse jõllitades suppi.

AGA OH HÄDA: TEMA RABAB JA SEDA EI MÄRGATA

Aga mida ei näe, seda pole olemas. Ülemused peavad rohkem lugu tagumikutundide uhajatest, kes istuvad ülemuste nägemisraadiuses Facebookis ja solitääri taga. On kontoris, järelikult töötab.

PAUTSI ENDA TIHE TÖÖPÄEV MÖÖDUB VOODIS VEDELDES

Mul polegi töölauda. On köögilaud, kus mõnikord töötan.

Tavaliselt vedelen läpakaga oma suures voodis (kuhu on üldse pool mu elamist koondunud – raamatud, ajakirjad, küpsised jne).

TÖÖTEGEMISEGA EI TOHI LIIALE MINNA

Pigem kardab minu alateadvus, et kui kord olen alustanud, järgneb pidurdamatu uhamine, kus pole hoo ega hoobi vahet ning kui ükskord lõpetan, on mu ajust ja kerest alles närustatud kaltsukubu.

PAUTS LAHKUS, OH IMET ÖHTULEHT JÄTKAS ILMUMIST

Teised võivad saada – ja kae imet, saavadki! – ilma minuta hakkama. See on jõle asi käed rüpes pealt vaatamiseks. Mis mõttes nagu?

PAUTS PALJASTAB et ajakirjanikud peavad oma lugejat lolliks

toimetajad väitsid, et nn “lihtne lugeja” ei saa suurt millestki aru – ei mõista irooniat ega loe ridade vahelt, rääkimata keerukamatest väljenditest.

Usun, et paljud reporterid ei loe oma kolleegide kirjutisi. Need pole lihtsalt piisavalt huvipakkuvad. Need on liiga lihtsakoelised, mõeldud palju rumalamale lugejale kui reporter ise.

EESTI AJAKIRJANDUS ON MANNETU, tema loeb Vanity Fair’i

Lugemiseks on tekstid liiga banaalsed ja ajast maha jäänud. Ning ega see ole ainult Õhtulehega nii. Olen teinud ka Postimehe ja Päevalehe proovitellimusi ning siiski käega löönud

KADE KOLLEEG USSITAB, PAUTS PEAB PIKKA VIHA

Edukat ja andekat ei armasta keegi. Kohe on platsis kibestunud kolleeg kes kadestab preili ilusat välimust

Yhe sellisega jagab ta maid tänaseni. Intsident ise leidnud aset 14 aastat tagasi. Aga Pautsi viha on pikk.

Mul on väga hästi meeles, kuidas sa kord 14 aastat tagasi kahtlustasid, et uudistejuht soosib mind, ja nähvasid: “Vaata ette, tüdruk, sa ei jää igavesti nooreks ja ilusaks!” Sa tegid mulle kõige ilgema ja ebaõiglasema vihje, mida üks kibestunud vanamutt võib endast poole nooremale naisterahvale teha – andsid mõista, et saan paremaid töid oma välimuse pärast. Aga nagu sa mulle korduvalt tõestasid, jäid sina parematest teemadest ilma mitte seepärast, et keegi pidas sind vanaks ja paksuks, vaid seepärast, et sa olid laisk ja ebausaldusväärne. Kirja panin sinu loo siia kõigile noortele naisreporteritele hoiatuseks – selliseid kadedaid vanamutte on igas toimetuses, kes ihuvad oma mürgihambaid, jahtides värsket liha. )

KES MINEVIKKU EI MÄLETA..

Minu uskumatult viletsat faktimälu arvestades on ehk imelik, et kõige kauem olen õppinud TÜs ajalugu ja umbes paari loengu jagu ka ajakirjandust.

KARJÄÄR

Karjääriredelil töusmine pole naljaasi, Pauts teab et midagi on vöimalik saavutada ‘löugamisega’

Lõugasin peatoimetajal kõrvad kurdiks, et pean saama toimetajaks, muidu lähen minema.

KA TOIMETAJA AMET POLE MEELAKKUMINE

Kui ta toimetajaks sai oli see mitte tema probleemide löpp, vaid algus.

MNist loobusin varsti, sest mu närvikava polnud selleks loodud, et keegi jätab oma töö tähtajaks esitamata. See ongi toimetajate argipäev, aga või ma siis sellest teadsin. Mulle endale on deadline alati püha olnud ja kui ma just ootamatult jala pealt surivoodile ei kuku, püüan minust sõltuvaid kolleege mitte alt vedada. Ma ei saa aru tüüpidest, kes suudavad rahulikult olla, kui keegi peab nende järel ootama.

Siiski saame teada et toimetaja töö on hea,kui ‘ei viitsi lugusid kirjutada’

Kolleegid ei oska hinnata et Pauts toimetajana nende lugusid ümber kirjutas.

(Ei tea kas pani oma nime alla ka)

Jälle on ere näide ‘intrigandist’ varnast vötta.

Üks tibi, kes minu ülemvõimu ajal töölt lahkus, sai sellise trauma, et kribas ühele naisteajakirjale hirmukülvava reportaaži, kuidas kõmulehe toimetuses tegelikult tööd tehakse. Minust oli maalitud midagi Terminaatori sarnast

HÄDAD LAISKADE KOLLEEGIDEGA EI LÖPE

Ikka ja jälle põrkusin ühele ja samale – inimesed on vastutustundetud ja laisad. Erandeid on imevähe.

KUI KOLLEEGID ON LAISAD MIDA TEEB PAUTS

suvatsesin kohale ilmuda alles lõunaks.

Unistuste töökohta pakuti ajakirjas stiil. Ei pidanud hommikul vara tööle minema, öieti ei pidanud üldse midagi tegema. Vähemalt nii ta arvas.

Umbes teise nädala keskel pärast numbri ilmumist algas midagi töölaadset”

Lisaks sai tasuta nänni, kosmeetikat, parfüüme. Aga sedagi röömu polnud kauaks. Vastu ootusi tuli ka tööd teha.

-Aga paar nädalat, mille jooksul ajakiri pidi valmis saama, olid väga pingelised ja hõlmasid tuhat korda rohkem tööd, kui olin ette näinud.

Ma ei olnud üldse osanud arvestada selliste asjadega et Teha tuli üllatavalt palju lugusid – peale persooni- ja feature-lugude oli vaja igasuguseid reklaamlugusid ajakirja lisadesse, veerutäiteks klotsikesi kuulsuste kõikvõimalike lemmikutega jms.
#
Niisiis sain järjekordse õppetunni (milliseid noor ajakirjanik palju vajab), et unistused ja ettekujutus lähevad vaid haruharva tegelikkusega kokku.
#
Naisteajakirjas töötamisel oligi ainult kaks boonust – tasuta nänn ja põhimõtteliselt vaba nädal, mis järgnes ajakirja trükikotta saatmisele.
#
See oli ikka traumeeriv kogemus.

AJAKIRJANIK KAS PSÜHHOPAAT: lehetoimetustes kinniste uste taga kuhu pääseb ainult kaardiga, varjavad ennast psühhopaadid.

Parimad ajakirjanikud ongi otsapidi sotsiopaadid.

Tartus lasi üks majaelanik end koduhoovil maha ning ajutükid vedelevad ikka veel lumel, siis minna, pilt ajutükkidest silme ees, kõrvalasuvasse toidupoodi lõunaks rosoljet ostma. Läksin toimetusse ja kirjutasin, salatikahvel hambus, pealkirja: “See oli õudne!”
#
Kord helistas mulle avariis surma saanud lapse ema, kes ei saanud aru, kuidas suutsin kirjutada, et avariipaigas oli kraaviperv verd täis. Tema lapse verd.

#
ELU KALESTAB

Täna olen ilmselt üks külmema ja julmema südamega tüüpe, keda üldse võib leida.

#

Kui keegi pole veel aru saanud siis ega Pauts köige olulisemat vaka all hoia. Nimelt seda et ta on andekas.

Olen siin ausalt tunnistanud, et ajakirjandusharidust mul pole (kogemust see-eest kuhjaga), aga mul on üks eelis – ma olen andekas.

TEMA ANNE LÖÖB VÄLJA JUST TÄISKUU AJAL. Siis on jälle oht ennast tühjaks kirjutada.

Täiskuu ajal olen kirjutanud mitu vapustavat lugu.

Kui täiskuu läbi saab, on tunne, nagu oleks nädal aega joonud või grippi põdenud. Energiast tühjaks imetud keha on lödi ja magu valutab. Peas pole enam ühtki mõtet. Ja lugejad saadavad kirju, ähvardades tellimuse tühistada, kui lehes veel rohkem jama ilmub.

ÖÖS ON ASJU

Minult küsitakse tihti, kuidas küll suudan öösel töötada ja miks seda teen. Ööd seostatakse ju ikka vaimude, vampiiride, kurjuse ja hullusega.

Tuttavate jaoks olen Muhu Madu, aga lisaks mulle selle hüüdnime teeninud piprasele suuvärgile olen ka Mao aastal sündinud. Ma ei usu horoskoope, aga see teadmine mulle meeldib, sest mul ongi mao eluviis – liikuda varjatult, eelistatult öösel, hääletult hiilida ligi ja täpselt rünnata õndsas teadmatuses unelevat sihtmärki.

SEE NAINE ON HULL, HULL!

Igal elualal on obsessiivseid fanaatikuid, kellel on tunnelnägemine. Mingit muud elu ei ole. Mis kuradima hobid, pehmed väärtused ja romantika? Keda see huvitab? Okei, ehk ma ise olen ka üks selline. Kinnismõtetega, neurootiline, natuke hull

HAIGENA TÖÖL KÄIMISEST

Kui ülemus nii mõistlik pole, tuleb minna arsti juurde. See on siiski tricky business, sest arst saab asjale läheneda meditsiinilisest vaatevinklist ja kirjutab välja rahustid või antidepressandid. No las aga kirjutab, neid pole ju vaja võtta.

NO COMMENTS.
Tsitaadid katrinpauts.wordpress.com

Author:

Writing about crime