Posted in õigusemõistmine, justice, Kuriteod, uudised

Veelkord Kenderi kaitseks

Üleskutse Kenderile kambakas teha võib esmapilgul isegi ilusa üritusena tunduda. Ega Kenderi teost ei pea lugema, ka endal puudub sellelaadse üllitise vastu igasugune huvi. Kuid samas ei tohiks keegi kellegi teise eest ära otsustada, kas tema tohib ja saab Kenderi teost lugeda. Vastasel juhul me paneme kahtluse alla kellegi teise moraali. 

Eesti (ja ka Soome) on üldse nagu Putini Venemaa kus kòiki asju tõlgendatakse kellegi, tavaliselt mingi truu ketikoera, ametniku-asjapulga, suva järgi.  Hea, et Kender ei kirjeldanud mõnda verist mõrva, oleks ehk tapmisele ässitamise vms eest kinni pandud. Kui Kenderi kompuutrist oleks leitud mõni lapspornovideo, siis see oleks küll kriminaalne, sest sellisel juhul on olemas kusagil REAALNE ohver, kelle kannatused on reaalsed. Kenderi teoses puudub reaalne ohver, kui väljamõeldist pakutakse reaalse (kuri)teo pähe, siis on tegemist skisofreenia esimese faasiga.

Praegu on tegemist puhtakujulise tsensuuriga. 

Ka Soomes on sama asjaga piike murtud. Kunstnik Ulla Karttunen pani mõned aastad tagasi näitusele oma töö ‘Neitsythuorakirkko’ (eesti keeles ‘Neitsihoorakirik’ ) Mitu päeva sai teos rahulikult rippuda Helsingi Kluuvi galeriis, kuid siis läks trall lahti. Kohale ilmus politsei, näitus suleti, teos konfiskeeriti. 

Fotol Karttuneni raamat ‘Donna Criminale’ (ullakarttunen.wordpress.com)

Politsei algatas kriminaalasja lasteporno levitamise paragrahvi järgi, mitmed eri kohtuastmed arutasid asja mitu kuud. Loomeringkonnad kirusid tsensuuri ja netis käis vilgas diskussioon. Lõpuks kohus otsustas, et tegemist on lastepornoga aga otsustas siiski jätta kunstiku karistamata. Kohtu otsus oli iseenesest imelik, nagu poleks lasteporno levitamine üldse karistatav. Teosel oli muide kujutatud internetis vabalt saadaval olevat materjali. Ega ametnik naljalt ei tunnista kusagil, et ta loll on.

Pornokomisjon hindab Kenderi tööd ‘labaseks, pealetükkivaks ja väljakutsuvaks’. Kunst peab hinge ülendama, õhkavad ühed. See siin on roppus, manavad teised. Kunst peabki elu peegeldama, imestavad kolmandad. Kunst peab shokeerima, usuvad neljandad. 

Aga kui me jälkusele punase pliiatsiga risti peale tõmbame, kas jälkus lakkab siis olemast? Üldsegi  mitte! Jälkus elab ikka edasi. Praegu lükatakse praht vaiba alla ja tehakse nägu, et kui on silma alt ära, järelikult pole olemas. 

(Ma ei imestaks kui sellised silmakirjatsejad on valmis ka tegelikus elus sellised kuriteod maha salgama, mõttelaad paistab olevat sama, teeme näo, et pole olemas, las pedofiil toimetab edasi, keda see ikka nii väga segab; meie pigistame silma kinni, meie ei märka midagi, peasi et meie meelerahu ei saaks häiritud; aidaku ainult keegi kulisse püsti hoida). 

Millised poolemeelsed sellistes komisjonides küll istuvad. 

Advertisements

Author:

Writing about crime