Kenderist ja kultminni isehakanud tõekomisjonist ehk mis kinni ei jää saab kinni löödud

Kes ütleb et kirjandus ja kunst peab tekitama ainult positiivseid, meeliülendavaid emotsioone. Selleks on ellu kutsutud Kultmini ‘tõekomisjon’ aga nemad on pigem sellised isehakanud valvekoerad-moraalijüngrid, ega keegi neile seda rolli otseselt pakkunud pole. See on ülimalt kahtlane, et keegi väidab, et tema teab lõplikku tõde. Kolumbus Krisostomus? see ei lähe mitte!! Bruuno Benno Bernhard peab saama lapsele nimeks,kuulutab kultmin nagu köster kantslist. Kultmini ‘tõekomisjon’ ütleb, et teos tuleb keelata, sest mine sa tea, äkki inimesed veel loevad ja kiidavad. Kas teos on tõesti labane ja ropp, et nagu vägistamine ei olegi ilus tegu? Mis te räägite?! Vat ise ei oleks selle peale tulnudki! 

Võib ju olla, et keskmine eesti inimene vajab kultmini tõekomisjoni käehoidmist antud asjas, võibolla inimestel endal polegi niipalju mõistust, et roppust ja vägivalda mitte soosida. Õnneks on olemas kultmin, kes meie hinge eest hoolt kannab ja meid vaeseid patuseid õigele teele juhatab, nagu Julk-Jüri Lutsu Kevades. Tema juba teadis, et kui õigel ajal kätt ette ei pane, siis pärast ei jõua ära kiruda kui madalale võib üks inimlaps langeda ilma isaliku/emaliku õpetuse ja juhatuseta.

 Kuigi karta on, et kui keegi lausa naudib taolist kirjandust, siis saab ta oma laksu kätte ka ilma Kenderi vaimusünnitiseta. Samas: kinos ja telekas jooksevad vägivallast tulvil Hollywoodi filmid; kuulid lendavad ja veri pritsib otse kaamerasse, aga kultminist ei tule kippu ega kõppu, seda siis peetakse aktsepteeritavaks meelelahutuseks. Või mis Hollywood! Viimases Kättemaksukontori osas kuritegelik vanamuttide kamp vehkis automaatidega ja rammis tankiga, politseinikel-korravalvuritel oli tegemist, et mitte kuulirahe alla jääda. Kus on tõekomisjoni kasvatajad nüüd. Käärige aga käised üles, seda mis tuleks ära keelata on oi-kui-palju, tõmmake pastakaga kriips peale, nagu teie eelkäija Glavlit, tööpõld on lai.

Igasuguste tõekuulutajate vastu tekkis mul vastikus juba varases nooruses.

Koolitüdrukuna sügaval stagnaajal joonistasin Vabariigi aastapäeval oma päevikusse sinimustvalge lipu. Klassijuhatajast ‘tõekomisjon’ viibutas näppu ja tõmbas punase vildikaga lipule risti peale. Minul tuli sellega leppida, sest tema teadis tõde, tema asi oli mind õpetada, mis kõlbab ja mis mitte. Mis siis, et minul oli õigus.