Posted in kuriteod, mõrv

Topeltmõrv Mulgimaal 1982 aastal: Kas avaldatud teos sai kirjanikule saatuslikuks?

Silver Anniko oli eesti kirjanik, kes mõrvati Mulgimaal 1982. aastal. Mõrvar ei andnud armu ka tema abikaasale Laine Metsale. Perekonna kuu vanune tütar Tiiu jäi õnneks ellu.

Silver Anniko avaldas 1979 aastal romaani Rusikad, mis sai kiiresti menukiks. See ajas võimud ärevile.

Romaan sai nõukaajal olla müügil mõni kuu, kui ta lettidelt korjati. Raamat saavutas momentaalselt kultusraamatu staatuse. Mäletan lapsepõlvest kuidas mõrvaloost kodus vaikselt räägiti, see uudis oli paljudele väga shokeeriv.

Kuigi sellest ajast on hulga vett merre voolanud siis muutunud on selle 30 aasta jooksul väga vähe.

Rusikate kordustrükk eelmisel aastal tõi kaasa politseilise uurimise

Raamat korjati poelettidelt, isegi raamatukogud olid sunnitud juba nendeni jõudnud eksemplarid politseile loovutama. Põhjuseks toodi et kirjastajal puudusid raamatu avaldamiseks õigused, kes omakorda ütles et ei jõudnud Anniko pärijatega kokkuleppele. See kõik andis Eesti politseile aluse uurimise alustamiseks, mida juhtis Põhja ringkonnaprokuratuuri majandus- ja korruptsioonikuritegude osakonna prokurör Dmitri Teplõhh. Ajaleht Postimees üritas võtta ühendsust mitmete Anniko pärijatega kes aga kõik teatasid, et nad ei soovi sellesse loosse sekkuda või ei tea sellest midagi. Aastate jooksul sisse juurdunud hirmutamistaktika töötab ka tänases Eestis väga hästi.

Loomulikult oli 1979 avaldatud romaanist Rusikad välja tsenseeritud väga palju materjali.

Väidetavalt oli see materjal Anniko poja Silveri valduses, kes oli andnud käsikirja ajaleht Sakalale avaldamiseks 1996 aastal. Ajaleht aga oli hiljem talle teatanud et kahjuks läks käsikiri kolimise käigus kaduma. Nii et valgustkartvaid paljastusi oli seal ilmselt omajagu.

Ise ma raamatut lugenud ei ole, kuid sümboolselt võiksid rusikad olla ka võimu sümboliks, omamoodi jõudemonstratiooniks, võimule allumatute teisiti mõtlejate suhtes.

Ja kellele ikka meeldib kui tema kappe tuulutatakse, aga täielises Eesti Vabariigi on neid, kelle kappides luukered kolisevad, kahetsusväärselt palju.

 

Kes tappis Silver Anniko ja tema abikaasa.

Ametliku versiooni kohaselt oli mõrvariks kohalik mees Vambola Naarits. Ta oli varem kohtulikult karistatud, selliste kuritegude eest nagu näiteks väetisekoti varastamise. Kohalike sõnul oli Naarits mõningase arengupeetusega või lihtsameelne, selline mees on sobiv sihtmärk kui kellegile on vaja midagi ‘pähe määrida’. Huvitaval kombel on väljendit ‘ametlik versioon’ kasutatud antud topeltmõrva puhul mitmeid kordi, näiteks ka Postimees eelmisel aastal. Välistada ei saa ka võimalust, et Naarits toimis kellegi käsul või tal oli kaasosalisi.

Naaritsat karistati surmanuhtlusega, mis ka kiirelt täide viidi.

Ametliku versiooni kohaselt oli teo motiiviks röövmõrv.

Röövmõrvaga oli aga toimunul äärmiselt vähe pistmist. Uurimine väitis et Naarits oli kutsunud kirjaniku endale külla ‘mööblit tõstma’  ja tulistas siis Annikot rindu. Naarits oli kirjaniku hea tuttav ja abistas peret teinekord talutöödel. Anniko ei surnud aga kohe, peale seda hakkas mõrvar oma ohvrit julmalt peksma relvapäraga kuni ta suri. Seejärel uputas ta laiba paisjärve. Seejärel olla Naarits sõitnud rattaga Söödi tallu, kus ta peksis surnuks sellesama püssipäraga kirjaniku abikaasa. Talust olevat ta kaasa võtnud natuke toitu, mis röövmõrva versiooniga kuidagi kokku ei lähe. Tapja või tapjate poolt ülesnäidatud julmus kõneleb pigem suurest vihast Anniko vastu ja võimalikust isiklikust motiivist. Mõne arvamuse kohaselt oli Naaritsa osalus vägagi ebatõenäoline, tal puudus motiiv, lisaks oli ta kõhetu ja väikese kehaehitusega kellel tapatöö oleks üle jõu käinud. Anniko poja sõnul ei olnud Silver Annikol olulisi sääste, raamatu honorari eest ostis ta talu Mulgimaal Pirmastu külast kus ta oma elukaaslase ja tütrega elas.

Kas Anniko ja pastor Harald Meri mõrva vahel on seos?

Palju on spekuleeritud selle üle kas Mulgimaal toimunud veretöö võis olla seotud Türi topeltmõrvaga ehk siis pastor Harald Mere ja tema koduabilise Valve Kleini tapmisega. Romaani ühe peategelase prototüübiks (romaanis tegelane Eero Suternipper) oli pastor Meri.
Ja tõesti samasugust erakordset julmust näitas üles ka Meri ja Kleini mõrvar (või mõrvarid). Silver Anniko ja pastor Meri olid mitte ainult sarnase saatusega mehed, vaid ka omavahel head tuttavad. Anniko töötas mõnda aega Türi ja Kolu küla kultuurimaja direktorina ja Harald Meri teenis Türi koguduse õpetajana. Arvati et Anniko oli saanud Merilt materjali oma kavandatava uue raamatu käsikirja jaoks.

1979 aastal avaldatud Rusikad oli kavandanud triloogia esimeseks osaks. Samas soovis Anniko avaldada ka materjali mis oli esimesest osast välja tsenseeritud. Nõukogude -Eesti peatsensor oli paadunud kommunist ja KGB ohvitser Endel Sõgel. Väidetvalt osales ta aktiivselt küüditamistes. Endel Sõgel võitles ka Kautla lahingutes punaste poolel ehk nö hävituspataljonides. Hävituspataljonid mõrvasid Kautlas hulga tsiviileanikke ja põletasid maha talusid, nagu ka mitmel pool mujal Eestis. Sõgelist räägitakse Eestis mõnikord kui kirjandusteadlasest, mis on iseenesest mõnitamine, tema väidetavatest kuritegudest vaikitakse, veel vähem on kellegil pähe tulnud neid uurida. 1989 aastal avati Kautlas monument hävituspataljoni terrori ohvritele, mille õnnistas sisse pastor Meri.

Endel Sõgel kes on nüüdseks üle 10 aasta surnud, oli väidetavalt ühe tegelase prototüübiks Anniko raamatus. Meri kodust oli teatavasti midagi otsitud, kogu maja oli segamini pööratud, enne kui see põlema süüdati. Mis siis võis olla mõrvade tegelikuks motiiviks. Kättemaks, nende poolt kes oma kuritegude paljastamist ja tõe avaldamist kartsid/kardavad?
Jah, kui soovite.

Pildil: Meri õnnistab sisse Kautla mälestuskivi

Allikana on kasutatud Virkko Lepassalu raamatut Valusalt Valge,  2007 ja ajakirjanduses ilmunut

Advertisements
Posted in kuriteod, mõrv

The End Of The Innocence: 8-aastase Dagmari traagiline lugu (Tallinn 1968)

 

Oli 1968 aasta aprillikuu. Nõukogude Eesti miilits sai äreva teate et Tallinnas on kadunud 8-aastane tüdruk.  Tüdruku ema Elvi K rääkis uurijatele: Viisin oma tütre, 8-aastase Dagmari samal hommikul spordikooli võimlemistundi. Peale seda pidi ta koju tulema ja kella üheks kooli minema, aga kooli ta ei läinud. Dagmar on väga kohusetundlik tüdruk, muretsen väga, et temaga on midagi halba juhtunud.

Dagmar oli kõhna kehaehitusega, ta kandis rohelist talvemantlit ja tal olid jalas punased kummikud. Tüdrukul olid heledad juuksed ja suured sinised silmad. ‘Iseloomult on ta pelglik ja võõra inimesega ei oleks ta kindlasti kaasa läinud’, ütles Dagmari ema.

Uurimine

12. aprill 1968 oli reedene päev. Uurimisorganid teatasid lapse kadumisest avalikkusele raadio ja televisiooni kaudu, lootes et kellegil on infot kadunud lapse kohta. Samuti avaldati tüdruku pilt.

Varsti võttis uurijatega ühendust esimene tunnistaja:

Leili Laar: Nägin kuidas Dagmariga sarnanev tüdruk rääkis bussipeatuses umbes kell 11 hommikul, umbes 35-aastase keskealise mehega. Kuulsin kuidas tüdruk ütles mehele, et lähen nüüd koju ja ütlen emale et täna on ilus päev. Tüdruk tuli samasse bussi ja samuti temaga rääkinud meesterahvas. Ma ei pannud tähele millal nad maha läksid. Mees oli korraliku välimusega, normaalse kehaehitusega.

Uurijatel oli põhjust oletada et tegemist oli tõepoolest Dagmariga, sest naise antud kirjeldus sarnanes väga kadunud tüdruku omale. Miilits võttis luubi alla registris olevad seksuaalkurjategijad, uurimisorganitele tuttava kontingendi kelle hulgas nö kommionud, enesepaljastajad jne, kuid tulemusi see ei andnud.

Uurijad helistasid Tallinna haiglatesse, kas tüdrukuga oli juhtunud õnnetus, kuid seegi ei aidanud tüdrukut leida. Siis oli juba põhjust oletada halvimat, tüdruk on sattunud kuriteo ohvriks.

Kadunud tüdruk leitakse surnuna

14. aprillil võttis uurijatega ühendust Malle Luige. Naine oli paanikas ja teatas et ta oli leidnud Tallinnast, Rocca al Marest väikese tüdruku laiba.

Luige: ‘Jalutasin oma sõbra Endeliga mereranna poole kui märkasime kraavis punast väikest kummikut. Tahtsin selle veest välja võtta kuid siis nägin lapse väikest jalga. Hakkasin karjuma, kui nägime et vees on lapse laip, mis oli kaetud okste ja plekitükiga. Mulle tuli kohe meelde, et uudistes räägiti, et Tallinnas oli kadunud väike tüdruk’, ütles tunnistaja.

Uurijad saabusid peatselt kuriteopaigale, peale uurimistoiminguid jäeti sinna ka valve, juhul kui kurjategija peaks sinna naasma, näiteks selleks, et laip paremini ära peita.

Uurimise käigus selgus, et kurjategija oli sõitnud kuriteopaigale autoga ja ilmselt sõitnud kraavi. Lahangu käigus ei leitud tõendeid selle kohta et tüdrukut oleks vägistatud, kuid uurijad ei välistanud, et kuriteo motiiv oli seksuaalne, näiteks vägistamiskatse.

Surma põhjus oli uppumine.

Tüdruku matustel oli palju inimesi, keda miilits ka pildistas. Peagi palusid uurimisorganid meedia vahendusel uuesti nende inimeste abi, kes võisid Rocca al Mare piirkonnas viibida ja midagi kahtlast märgata. See oli tolle aja kohta erakordne, sest kuritegudest üldiselt massimeedias vaikiti.  Uurimine oli väga põhjalik, uurimise käigus saadi kätte mitmeid seksuaalkurjategijad, kellest üks ka hiljem surma mõisteti.

Järgmiseks võttis uurijatega  ühendust tunnistaja Harri Austin, kes rääkis. ‘Sõitsime töökaaslasega Rocca Al Mare piirkonnas ja meie auto peatas mees, kes palus abi, sest ta oli kraavi sõitnud’. Auto värv oli olnud heleroheline, aga registrinumbrit ei osanud Austin öelda. Tema tunnistuse kohaselt oli mees nooremapoolne, tal oli seljas lühike moodne talvejope ja kaelas punane sall. Tunnistaja ütluste kohaselt olid mehel tumedad juuksed ja ta oli laiaõlgne.

Auto omanikku ei õnnestnud uurijatel välja selgitada. Austinit ja tema töökaaslast küsitleti isegi hüpnoosi abil, ja nende antud tundemärkide põhjal tehti kurjategijast fotorobot, mis avaldati meedias.

Uurimises toimub ootamatu pööre

Täiesti ootamatult osutus kuriteo lahendamisel kõige olulisemaks tunnistajaks 14-aastane koolitüdruk Eve. Tüdruk rääkis oma vanematele et sama aasta veebruaris oli mees kes oli väga sarnane fotorobotil olevaga, kutsunud teda oma autosse. Tüdruk keeldus, mees oli olnud väga pealetükkiv ja jälitanud tüdrukut mõnda aega. Mehel oli roheline Moskvits. Kui tüdruk märkas et samal päeval sõitis sama mees oma autoga mööda Kalinini puiesteed, kirjutas ta igaks juhuks üles auto numbri mis oli PX 94-59. Tüdruku vanemad aga ei võtnud ‘väikese tugitoolidetektiivi’ juttu tõsiselt ja palusid tal kogu lugu unustada. Aeg läks.

Ühel õhtul läksid Eve ja tema vanemad tuttavate sünnipäevapeole, kus juhtum tuli jutuks. Samal peol oli juhtumisi kohal ametnik, kes tüdruku juttu uskus ja võttis seejärel uurijatega ühendust.

Kahtlusalune

Uurijad kontrollisid auto numbrit ja olid hämmastunud: auto oli siseministeeriumi ametiauto. (pildil Väino H)

Uurijad hakkasid samuti tüdruku jutus kahtlema kuid kutsusid igaks juhuks auto omaniku Väino H ülekuulamisele. Uurija Nikolai Tartõnskihh meenutab:  Alguses kahtlusalune eitas kõike. Kuulasime teda üle umbes kolm tundi, mäletan et minu kabinet oli täis uurijaid. Meil oli mitmeid töendeid tema vastu. Lõpuks kahtlusalune murdus ja tunnistas üles ka muid kuritegusid: ühe tüdruku seksuaalse ärakasutamise ja teise tüdruku vägistamiskatse.

Dagmariga juhtunu kohta ütles kahtlusalune järgmist: Tüdruk oli tema autos, mees ründas last, kes hakkas karjuma, mille peale mees närvi läks ja hakkas tüdrukut kägistama kuni laps kaotas teadvuse. Lõpuks uputas ta tüdruku kraavi.

Kuriteopaigalt leidsid uurijad rohelise värvi jälgi ja auto küljest kukkunud osi.

Kohtus rääkis süüdistatav et tüdruku surm oli õnnetus. Tema sooviks olla olnud ‘näidata tüdrukule loodust’. Mingil juhul ei kavatsenud ta tüdrukut tappa.

Kohus mõistis Väino H Dagmari mõrvas süüdi ja karistas teda surmanuhtlusega. Kohtu otsus viidi täide samal aastal.

Viimane pilt Dagmarist, tema ema oli pannud lapsele kirstu kaasa tema lemmiknuku

Dagmari ema meenutab oma läbielamisi 25 aastat hiljem:
”Tapja oli minule täiesti tundmatu inimene, kuid tõepoolest oli ta minu tütre matustel.
Mäletan kuidas kohtualuse lähedased mind kohtusaalis mõnitasid.  ‘Selline kisa mingi mõttetu plikatirtsu pärast, kas tõesti peab täismees selle pärast surema?,’’  siunasid nad leinavat ema. ‘Nad helistasid mulle pidevalt öösiti koju ja ähvardasid mind. Kui läksin tütre hauale siis nägin et tema haud oli rüvetatud,’ ohkab ta.

‘Dagmar oli andekas ja eriline laps, koolis läks tal väga hästi. Juba 9 kuu vanusena õppis ta rääkima ja 3-aastaselt lugema. Dagmar oli musikaalne ja mängis klaverit, samuti kirjutas luuletusi’, rääkis Dagmari ema.

Umbes aasta enne oma traagilist surma oli Dagmar kirjutanud oma klassijuhatajale luuletuse, kus olid read:

’’..kui suureks saan siis tulen ma
ükskõik kust kohast – vaatama.’’

Aastal 2011 oleks Dagmar saanud 51 aastaseks

 

Allikana on kasutatud endise riigiprokuröri Heino Tõnismägi raamatut  ’’Ajaroimad, 1997

Posted in kuriteod, mõrv, uudised

Kasuvanemad otse põrgust ehk kuidas Eve ja Meelis Sorts kasulapse surnuks piinasid

Eve 38 a ja Meelis Sortsil 36 a paistis väljaspoolt vaadates olevat kõik kõige paremas korras. Nad olid kodanikud keda nö esimeseks Eestiks kutsutakse.

Maja Pärnu kesklinna lähedal, edukas perefirma mis tegeles kütusetoodete müügiga. Nad einestasid Pärnu parimates restoranides ja käisin puhkamas Pariisis ja Kariibi mere saartel. Eve armastas kalleid riideid, eriti kasukaid. Nad korraldasid oma kodus tihti pidusid kuhu kutsuti sõpru ja äripartnereid, kellele pakuti head-paremat ja kus sampanja voolas ojadena.

Siiski oli üks asi mis paarikese ilusat elu varjutas, nimelt ei saanud nad lapsi ja neil ei olnud pärijaid. Niisiis otsustasid Sorstid võtta endale lastekodust lapse. Nõmme lastekodust said nad endale ‘prooviks’ 5 aastane tüdruku, siiski vaatasid Sorstid varsti et tüdruk ei ole neile sobiv. Esiteks oli tüdruk liiga vana ja teiseks oli tal Sortside meelest raske iseloom. Sorstid ostustasid käitumisprobleemidega lapse lastekodusse tagastada ja nõudsid uut last. Kui rahakott lubab ei ole midagi võimatut päikese all, veel vähem Eesti Vabariigis. Vastavalt pere soovidele pakuti neile uut last, 1-aastast Martinit.

Paarikesele poiss meeldis, nad adopteerisid lapse ametlikult ja laps sai endale Sortside perenime. Probleemid tekkisid õige pea, sotsiaalametnikud, kes kaebusele reageerisid, leidsid et poiss oli alatoidetud ja samuti olid ta näol verevalumid. Siiski arvasid nad, et muretsemiseks pole põhjust.

24 aprillil 1995 sai Pärnu politseikomissar Uno Reedik telefonikõne oma vanalt tuttavalt Meelis Sortsilt, kes palus ‘Tule kohe meile, meie kasupojaga on juhtunud õnnetus. Paistab et ta ei hinga enam.’

Reedik tõttas kohale ja leidi eest lapse verise laiba, mis lebas voodil. Verepritsmeid oli näha nii voodil, vaibal kui Eve Sortsi riietel.

Reedik helistas politseijaoskonda ja teatas juhtunust. Alustati kriminaalmenetlust.

Ülekuulamisel rääkis Eve et laps oli terve õhtu virisenud ja Eve oli kaotanud lõpuks enesekontrolli ja löönud last, kes oli kukkunud põrandale. Lapse suust oli tulnud natuke verd aga muidu paistis, et temaga on kõik enam-vähem korras. Eve oli olnud purjus ja mees oli palunud teda et ta ei helistaks hädaabinumbrile, sest mees kartis. et laps võetakse neit ära.

Laps pandi oma voodisse, kuid järgmisel hommikul märkasid nad, et laps on ilmselt surnud.

Shokeeriv tõde

Juhtunud uurimisel selgus et lapsel olid väga tõsised vigastused, mis olid võinud tekkida ainult väga julma kohtlemise ja peksmise tagajärjel. Lapse surma põhjustasid löögid pea piirkonda, lapsel oli mitmeid vigastusi  samuti keha piirkonnas, lõikehaavu ja verevalumeid.

Samuti märkasid uurijad, et laps oli väike ja alatoidetud. Uurijad jõudsid järeldusele, et Eve Sorts valetab ja otsustasid ta arreteerida.

Sortside majja tehti läbiotsimine, mille käigus leiti ühelt riiulilt videokasette millel oli vägivaldset pornot. Samuti leiti samalt riiulilt paar kasetti mida vaadates selgus, et Meelis Sorts oli filminud kuidas tema abikaasa last piinab ja tema kallal vägivallatseb. Ka lapse tapmine oli videole salvestatud, peale tapatööd harrastas paarike kirglikut seksi.

Uurija Krüger ütles et kui ta videomaterjali vaatas, tuli tal tunne, et hakkab hulluks minema ja parajasti sisenes tema kabinetti üks kolleeg, kelle pilk jäi korraks teleekraanile pidama ja kes seejärel nutma puhkes.

Meelis Sorts tunnistas oma kaasosalust kuid eitas et oli ise lapse suhtes vägivaldne olnud. Eve Sorts imestas veel kohtuski miks ametnikud neile lapse andsid, sest ‘meie ei ole mingid lapsevanemad’. Eve tunnistas samuti et näljutas teadlikult last tema karistamiseks, samuti tunnistas ta korduvat lapse kallal vägivallatsemist.

Mitmed nende sõbrad tuttavad tunnistasi et nad isegi ei teadnud et paaril on laps. Last varjati ilmselt vägivallatsemise varjamiseks.

Eve Sorts sai süüdistuse tahtlikus tapmises, kohtupsühhiaatrid tunnistasid ta terveks ja teda karistati 8 – aastase vangistusega. Meelis Sorts tegi enne kohtuprotsessi algust enesetapu.

Eve Sorst, kui ta põrgusse pole läinud, on tõenäoliselt nime vahetanud. Ühtegi asjaga seotud olnud ametnikku vastutusele ei võetud.

Juhtumist kirjutab täpsemalt Tiiu Põld raamatus Kurjuse karistus 2002

Posted in henkirikos, kuriteod, oikeus, rikoshistoria

Äidin sydän, 2 vuotiaan Mailisin katoamistapaus vuonna 1989 Virossa

Pärnu-Jaagupin poliisikomisario Heino Õige oli juuri tullut kotiin työpäivän jälkeen kun hän sai puhelun. Oli perjantai-ilta, 19 toukokuuta 1989. Puhelu tuli hätääntyneeltä naiselta Ertsman kylästä, joka kertoi että hänen 2–vuotias tytär on kadonnut.
Lapsen äiti Malle kertoi, että hänen tyttärensä 2-vuotias Mailis oli leikkinyt pihalla hiekkalaatikossa, lapsen äiti oli mennyt vähäksi aikaan taloon pesemään pyykkejä ja palatessa huomannut että lapsi on kadonnut. ’Lapseni on siepattu, lapseni on tapettu ja raiskattu’ huusi hysteerinen äiti. Hän pyysi poliisia tuomaan heti vainukoirat paikalle.

Etsinnät


Poliisikomisario kiirehti tapahtumapaikalle ja ilmoitti asiasta Pärnun poliisilaitokseen. Uutinen levisi pienellä paikkakunnalla nopeasti ja oli saanut liikkeelle myös naapuruston asukkaat. Kadonneen lapsen perhe asui kerrostalossa, lähellä sijaitsi vanhan kartanon puisto ja muita rakennuksia, kuten autotalli ja varasto, joiden takana sijaitsi lammikko. Poliisin saapuessa paikalle, etsinnät olivat jo käynnissä vapaaehtoisten voimin. Kun lapsen äidiltä kysyttiin, onko tyttöä etsitty näistä varastorakennuksista, onko katsottu oliko tyttö tippunut lammikkoon, niin äiti sanoi: ’Ei hän näin kauas ole voinut mennä.’ Oli kaunis kevätpäivä, naapurit yrittivät rauhoittaa paniikissa olevaa äitiä: eihän tässä mitään hätää ole, kyllä hän varmasti on ihan kunnossa, luultavasti pikkutyttö harhailee jossain lähistöllä, ehkä hän väsyi ja nukahti matkalla.

Etsinnät suoritettiin heti paikallisten voimin. Paikalliset koululaiset pyöräilivät pitkin kylää huudellen Mailisia. Lapsen äiti ei itse osallistunut etsintöihin, vaan näytti olevansa sekavassa tilassa, hän hoki jatkuvasti ’Lapseni on siepattu, hänet on raiskattu ja tapettu!’ Äidin outo käyttäytyminen laskettiin sokin piikkiin.
Naapurit yrittivät puhua hänelle ja tarjota hänelle apua, lapsen itkevä äiti oli kuitenkin sanonut että mitään ei ole enää tehtävissä ja sillä ’äidin sydän’ sanoo ettei lapsi ole enää elossa.
Todistaja Meelis Lehtsalu: ’’Pyöräilin naapurustossa etsien pikkutyttöä. Etsin häntä puistosta ja tarkistin, oliko tyttö pudonnut ojaan tai kaivoon. Sitten ajelin paikkaan missä sijaisti tämä lammikko ja huomasin että vedessä kellui pienen tytön ruumis’’.

Ruumis nostettiin vedestä ja myöhemmin selvisi että lapsi oli ollut vedessä muutamia tunteja. Aluksi paikalla ollut poliisi kirjasi tapahtuman onnettomuudeksi. Myös paikalliset rauhottuivat ja pitivät tapausta selvänä. Kaikki muistelivat eloisaa pikkutyttöä surullisena. Lapsen äitiä ei kuitenkaan ymmärretty, miksi hän oli jättänyt näinkin pienen lapsen yksin leikkimaan pihalle, joka ei ollut edes aidattu ja muutaman silminnäkijän mukaan joskus jopa tunneiksi. tiik

Kuva by tulp ei liity tapaukseen.

Tutkinnassa tapahtuu yllätyskäänne

Ruumiinavauksessa selvisi järkyttävä fakta, lapselle oli tehty raakaa seksuaalista väkivaltaa. Oikeuslääkärin raportin mukaan lapsi oli kuollut tukehtumisen seurauksena, ei ollenkaan hukkumalla lammikkoon. Samalla selvisi että lapsi oli surmattu sisätiloissa ja ruumis oli heitetty lammikkoon myöhemmiin. Lapsen äiti oli siis ollut oikeassa!! Poliisi ilmoitti asiasta lapsen isälle, joka järkyttyneenä kertoi uutisen avovaimolleen. Tämä oli sanonut uhmakkaana: ’Ihanko totta? Mitä mitä sanoin, tämä venäjän miliisi ei tiedä mistään mitään.’  (Virossa tosiaan silloin poliiseja kutsuttiin miliiseiksi)

Tutkinta

Tapausta alettiin tutkimaan seksuaalimurhana. Kauhea uutinen järkytti koko paikkakuntaa. Vanhemmat pelkäsivät lastensa puolesta, joista isommat leikkivät usein ulkona ilman valvontaa.
Myös isommat lapset, jotka ymmärsivät, mitä oli tapahtunut, olivat peloissaan.
Ensimmäisenä kuulusteluihin joutuivat naapurit. Kukaan ei ollut huomannut katoamispäivänä mitään erikoista tai epäilyttävää, ei tuntemattomia ihmisä tai autoja liikkumassa kylällä. Selvisi että valtaosa naapureista olivat kyseisenä päivänä kotona, jotkut lomalla, joillakin taas vapaapäivä jne
Viimeinen havainto tytöstä oli klo 13.30, jolloin naapuri näki hänet pihalla leikkimässä kissanpennun kanssa. Tämän jälkeen oli useita havaintoja Mailisin äidistä joka liikkui vanhan kartanon pihalla ja puistossa. Luultavasti hän oli etsinyt tyttöä yksin ennen kuin nosti metelin.
Poliisi alkoi käymään läpi omia rekistereitä, mm maakunnassa asuvien seksuaalirikollisten alibit tarkistettiin.

Epäilty

Poliisin katseet kohdistuivat pian Mailisin perheen naapuriin Zinoviin. Hän oli 47-v yksin asuva mies. Hän oli muuttanut Viroon Venäjän Tshuvassiasta, mies oli alkoholisoitunut ja tiedettiin että hän harrasti itsensäpaljastelua varsinkin lapsien edessä. Hän oli kutsunut myös nuoria poikia asuntoonsa ja tarjonnut näille viinaa. Poliisi oli aivan varma että tekijä on paikallinen henkilö ja Zinovista tuli pääepäilty. Zinovi haettiin kuulusteluihin ainakin kolmeen otteeseen, mutta epäilty kiisti jyrkästi että hänellä olisi jotain tekemistä rikoksen kanssa. Zinovin asuntoon tehtiin kotietsintä, mutta mitään todisteita hänen mahdollisesta osallisuudesta rikokseen ei saatu. Poliisi passitti miehen myös mielentilatutkimukseen.
Tutkinnanjohtajalla oli jo pidätysmääräys valmiina. Kun hän keskusteli asiasta syyttäjän kanssa, niin tämä pyysi odottamaan. Jos Zinovi on syytön, niin rikoksentekijä on edelleen vapaana. Poliisilla ei ollut todisteita häntä vastaan eikä myös tunnustusta.
Tosin surman ajankohtana Zinovi väitti olleensa yksin kotona, hän asui Mailisin perheen viereisessä asunnossa. Kukaan ei pystynyt vahvistamaan hänen alibia.
Zinovi sopii loistavasti profiiliin, mutta poliisi päätti että häntä ei ollut siinä vaiheessa syytä vangita.

Tutkinta jatkuu

Valitettavan usein rikostutkinnassa käy näin että jos poliisi epäilee vahvasti jotain henkilöä rikoksesta, joka ns sopii profiiliin, niin kaikki voimavarat käytetään todisteiden löytämiseksi häntä vastaan. Kaikki muut tutkintalinjat unohdetaan. Jos kyseinen henkilö osoittautuu lopulta syyttömäksi, niin tutkinta on taas alkupisteessä tai umpikujassa, ja kallisarvoista aikaa on menetetty. Kyseisen rikoksen tutkinnassa tälläiset karit pystyttin kiertämään.
Seuraavaksi poliisi alkoi haastattelemaan lähipiiriä, sillä valitettavan usein tekijä on lapsen perhepiiriin kuuluva henkilö.
Kuulusteluissa tuli esille että Malle oli äitinä pahimmasta päästä. Mallen isoäiti kertoo: ’hän on huolimaton ja laiska. Pientä tytärtä hän kohteli todella huonosti, hän kuritti lasta kovin ottein, huusi tytölle ja läpsi ja löi tätä usein. Mielestäni hän ei edes kärsinyt lapsensa menetyksen johdosta.’

Mallen ex-puoliso Alar: Asuimme yhdessä joitakin vuosia, meillä on yhteinen tytär. Malle oli väkivaltainen, kävi jopa kimppuuni, hän oli äärimmäisen mustasukkainen.
Tutkinnassa selvisi myös että Mallen yhteiselo uuden avomiehen Mailisin isän Matin kanssa ei sujunut. Malle halusi lopettaa suhteen. Mati oli kuitenkin uhkaillut Mallea, että mikäli Malle jättää hänet, niin hän tappaa tämän. Hän oli esim. kätkenyt Mallen passin. Mies ei ollut valmis missään nimessä luopumaan tyttärestään. Mallen ex-mies Alar oli pyytänyt tätä palaamaan luokseen.

Mitä jos Malle halusi aloittaa uuden elämän ja pikkutyttö oli tiellä? Pikkutyttö oli ainoa kytkös mieheen jonka kanssa hän ei halunnut enää elää. Mallen tuttavapiiri selosti poliisille, että tytön hautajaisissa nainen oli käyttäytynyt oudosti. Hän ikäänkuin näytteli, hänessä ei ollut mitään aitoa, hän vaan esitti kärsivää äitiä, sanoivat nämä. Ei, Malle ei ollut kovin suosittu persoona, mutta joskus ihmiset vaan puhuvat pahaa toisistaan, tutkinnanjohtaja pohti.
Heti katoamisen jälkeen Malle puhui siitä että hänen lapsensa on raiskattu ja surmattu, mistä hän tiesi tämän, oliko hän selvännäkijä, vai oliko hänellä poikkeuksellisen vahva äidinvaisto.
Kaiken varalta poliisi halusi tehdä perheen asuntoon kotietsinnän, mutta ensin päätettiin hakea tytön äiti kuulusteluihin.

Myös poliisi osaa tehdä teatteria

Kun Malle saapui poliisiasemalle, häntä pyydettiin vähän aikaa odottamaan ja hänet siirrettiin odotushuoneeseen. Pian saapui samaan huoneeseen kiukkuinen mustalaisnainen, joka valitti Mallelle että poliisi ahdistelee häntä ja syyttää huijariksi. Mutta hän ei ole mikään huijari, hän ihan oikeasti näkee tulevaa sekä korteista että ihmisen kädestä. ’Koko ihmisen elämänkaaren saa selville ihmisen kädenviivoja katsomalla, kertoi mustalainen. Malle pyysi mustalaisnaista ennustamaan. Mustalaisnainen (joka oli siis poliisin apulainen) kertoi Mallelle asioita hänen elämästään. Nämä olivat tietysti tietoja joita poliisi oli kerännyt hänestä. ’Kaikki pitää paikkansa’, sanoi Malle. ’Kerro nyt tulevasta!’ . ’Mustalaisnainen’ kertoi :Hyvänen aikaa, mitä minä näen! Näyttää aivan siltä että sinä joudut vankilaan, mitä pahaa sinä olet tehnyt?’ tuijottaen samalla syvälle Mallen silmiin.

Malle karjahti ja pakeni paniikissa ulos kadulle. Siellä pysäytti hänet rikoskomisario: Malle XXXX? Minne te olette menossa eikö teidän pitäisi tulla tänään poliisikuuusteluihin.’ Malle palasi poliisiasemalle. Kyseinen menettely oli tietysti sallitun ja kielletyn rajalla. Kyse oli jossain määrin epäillyn manipuloinnista ja provokaatiosta, mutta poliisi laski paljon sen varaan että mikäli Malle on syytön, niin eihän hän ’mustalaisen’ höpinöistä välitä. Tietysti poliisilla oli siinä vaiheessa jo vahva epäily todellisesta tekijästä.

Tunnustus

’Olkaa hyvä istukaa’, sanoi rikoskomisario.’Saisinko teidän passin?’ Mallen kädet tärisivät kun hän ojensi rikostutkijalle passin.
Kokenut kuulustelija huomasi että nainen pelkäsi tilanteessa todella paljon.
Kuulustelu kesti useita tunteja. Epäilty, tytön äiti tunnusti että hän oli surmannut tytön ja lavastanut tytön surman seksuaalimurhaksi.
Epäilty kuitenkin kiisti että kyseessä olisi ollut suunniteltu teko. ’Pesin pyykkiä ja tyttö häiritsi minua. Käskin häntä menemään ulos leikkimään. Mutta hän ei kuunnellut minua ja pyörii jatkuvasti jaloissani.. Raivoistuin hänelle ja vihapuuskassa kuristin hänet. Hänen ruumiin kätkin pyykin joukkoon ja heitin sitten ruumin siihen lammikkoon, samalla kuin vein pyykkejä ulos kuivumaan’. Tytön äiti ilmaisi katumusta teostaan.
Lapsen äiti tunnusti myös että hän oli itse aiheuttanut lapselle vammat, jotka viittaisivat seksuaalirikokseen, johtaakseen poliisin väärille jäljille. Kotietsinnöissä löytyi hellan polttopuiden välistä pyyhe jossa oli tytön verta. Tekijä oli unohtanut polttaa tämän.

26. lokakuuta 1989 tuomittiin Malle 8 vuodeksi vankeuteen tyttärensä surmasta.

Lähteenä käytin tässä jutussa Viron entisen syyttäjän Heino Tõnismäen muistelmia (Ajaroimad – Viron kuohutuimmat rikostapaukset, 1997)

Posted in homicide investigation, kuriteod, mõrv, uudised

Kolmikmõrv Luksemburgis, eestlasest kahtlusaluse isik teada

Pildil Rainer Umda ja mõrvaohver Janika Noormets

 

Luksemburgis kolmikmõrvas kahtlustatava eestlase isik on kohaliku meedia andmel selgunud, selleks on 28 aastane Rainer Umda.

Julm veretöö toimus umbes 400 elanikuga Flaxweileri väikelinnas juulis 2010. Kohalikus meedias Flaxweileri-mõrtsukaks kutsutava noormehe üks väidetavatest ohvritest oli eestlane, tema tüdruksõber 28-aastane Janika Noormets.

 

Teised ohvrid olid 45-aastane Belgia ärimees Eric Lackner ja tema Kõrgõstanist pärit abikaasa.

Süüdistatav on oma teod üles tunnistanud ja samuti osales ta tapatööde rekonstrueerimisel (pildil). Foto Lëtzebuerg Privat

Tapatööd on ta sooritanud kööginoaga millel 25 cm pikkune tera.

Luksemburgi nädalalehe Letzebuerg Privat andmeil sai toimingutega lõplikult selgeks, et Rainer tappis kõigepealt majas Janika ja 35aastase kirgiislanna, seejärel garaaži ees Luksemburgi ärimehe.

Võimaliku motiivi kohta andmed puuduvad, meedias on räägitud kahtlustatava alkoholiprobleemist.

Pildid mõrvapaigast. Volksfreund.de

 

link

Posted in kuriteod, mõrv

Brüsseli Eesti esinduses töötanud naise mörvajuhtumit ümbritseb salapära

Eestlastele meeldib uskuda, et raskeid kuritegusid Eestis (vöi kui ohver on eestlane) sooritavad  vaid venelased, mustlased jne Nt eluaegsete vangide hulgas on töesti teised rahvused tugevalt esindatud, miks see nii on, seda analüüsi pole kunagi tehtud.

Pildil Eesti esindus Brüsselis

eestrMeedias ilmus juhtumi kohta napisönaline teade, millest selgus, et Eesti Brüsseli esinduses Euroopa liidu juures töötanud naise mörvariks on ilmselt tema 25-aastane elukaaslane, kes ka ise haiglas koomas viibib. Ilmselt tegemist järjekordne armukadedusdraamaga, mis on individualistidest eesti meeste puhul suhteliselt tavalised. Et juhtumi kohta on vähe infot, vöib oletada et mörvari puhul on tegemist just eestlasega, seetöttu üritatakse juhtum kiiresti unustada, viidatakse eelköige eraelu puutumumatusele, sest eestlased ju raskeid kuritegusid ei soorita.
Nö kurikamehe isik ja pilt olid kohe meedias, aga tema polnud ju eestlane, samuti Tartumaal kaks vana naist tapnud mustlase isik oli teada. Luksemburgis kolmikmörva sooritanud eestlase puhul avaldati tema eesnimi, Öhtulehe artikkel kaevati kohe kahtlustatava omaste poolt ASN-i.

Eestlaste ringkaitse on alati väga tugev, mis puudutab eestlaste sooritatud raskeid kuritegusid.

Eruelu puutumatus on heaks ettekäändeks, mille taha pugeda. Harva kohtad maad, kus teiste eraellu nii räigelt sekkutakse kui eestis, ja seda mitte niivörd meedia vaid just kaaskodanike poolt, tean seda omast kogemustest. (Samas elatakse ise körgete hekkide ja aedade taga, kuri koer vastu aiaväravat lörisemas.) Samas on igati pöhjendatud info avaldamine, kui vöib eeldada, et sellega kaasneb avalik huvi. Ja kuriteod on just sellised teemad, mille puhul on avalik huvi olemas, näiteks euroopalikus meedias ei jäta üksi ajaleht krimiteemalist lugu avaldamata, pöhjusel, et keegi arvab, et tema eraelu häiritakse. Vastupidi, viimnegi kui üksikasi tiritakse päevavalgele. Aga mitte Eestis. Suurimad ajalehed sulgesid isegi kommentaariumid, et jumala pärast midagi välja ei imbuks (Delfi, Postimees, ôhtuleht jne). Nii palju on teada, et ‘kohalike seas levivate juttude pöhjal mainitakse vigastusi ohvri kaelal. Naise nime ja ametit ei avaldatud’.

Vanasti öeldi selle kohta, et Potjomkini küla. Iseloomustab ka tänast Eestit ja Eestis valitsevaid hoiakuid väga hästi. Sest vaba mees ei tapa? Kas töesti?

Posted in justice, kuriteod, mõrv

Eesti uurimisorganid ilustavad oma pingutusi kurikamörva lahendamisel

Nagu kirjutab tänane Päevaleht, on kurikamörvar siiski ka uusi kuritegusid toime pannud, teda kahtlustatakse vägistamises.

Ôiguskaitseorganid ei taha seda eriti tunnistada kuid vöib üpris kindlalt oletada et just DNA viis kurjategija jälile.

Politsei töö möödunud ca 10 kuu jooksul ei ole andnud tulemusi, ja kuritegu lahenes tänu uue ohvri julgusele, nagu märgib Päevaleht, kes hoolimata kahtlustatava ähvardustest, tegi tema kohta kuriteoteate. DNA vôrdlus osutus nö ‘match’ks. Uurimisorganid selgelt vähendavad DNA olulisust mis on töenäoliselt kurieteo lahendamisel olnud tähtsaim töend, andes avalikkusele signaale nagu oleks just tubli politseitöö viinud kurjategija jälile.

Puru silma ajamiseks vöib pidada ka seda, kui uurimisorganid väidavad et kuriteo lahendamisele ei aidanud kaasa kellegi antud vihje, tänane Päevaleht väidab just vastupidist.

Seega oskas ka kahtlustatav oletada oma kinnipidamist, kommenteerides oma tegusid suhtlusportaalis ja esitades möni päev enne kinnipidamist töökohas lahkumisavalduse.Hämmastav et pea igapäev kuriteopaigast mööda jalutav mörtsukas ei tekitanud politsei mingeid küsimusi, samas näit küsitleti kuriteopaiga läheduses viibinuid ajakirjanikke.

Politsei enda pingutusi ja suutlikkust vöib seega hinnata peaaegu nullilähedasteks.
Appi tuli siin ilmselt et ônnelik juhus.Vöi siis lihtslat ühe kodaniku julgus.
Politseil aga ei ole julgust seda tunnistada.

Päevaleht