Posted in kuriteod, mõrv

Brüsseli Eesti esinduses töötanud naise mörvajuhtumit ümbritseb salapära

Eestlastele meeldib uskuda, et raskeid kuritegusid Eestis (vöi kui ohver on eestlane) sooritavad  vaid venelased, mustlased jne Nt eluaegsete vangide hulgas on töesti teised rahvused tugevalt esindatud, miks see nii on, seda analüüsi pole kunagi tehtud.

Pildil Eesti esindus Brüsselis

eestrMeedias ilmus juhtumi kohta napisönaline teade, millest selgus, et Eesti Brüsseli esinduses Euroopa liidu juures töötanud naise mörvariks on ilmselt tema 25-aastane elukaaslane, kes ka ise haiglas koomas viibib. Ilmselt tegemist järjekordne armukadedusdraamaga, mis on individualistidest eesti meeste puhul suhteliselt tavalised. Et juhtumi kohta on vähe infot, vöib oletada et mörvari puhul on tegemist just eestlasega, seetöttu üritatakse juhtum kiiresti unustada, viidatakse eelköige eraelu puutumumatusele, sest eestlased ju raskeid kuritegusid ei soorita.
Nö kurikamehe isik ja pilt olid kohe meedias, aga tema polnud ju eestlane, samuti Tartumaal kaks vana naist tapnud mustlase isik oli teada. Luksemburgis kolmikmörva sooritanud eestlase puhul avaldati tema eesnimi, Öhtulehe artikkel kaevati kohe kahtlustatava omaste poolt ASN-i.

Eestlaste ringkaitse on alati väga tugev, mis puudutab eestlaste sooritatud raskeid kuritegusid.

Eruelu puutumatus on heaks ettekäändeks, mille taha pugeda. Harva kohtad maad, kus teiste eraellu nii räigelt sekkutakse kui eestis, ja seda mitte niivörd meedia vaid just kaaskodanike poolt, tean seda omast kogemustest. (Samas elatakse ise körgete hekkide ja aedade taga, kuri koer vastu aiaväravat lörisemas.) Samas on igati pöhjendatud info avaldamine, kui vöib eeldada, et sellega kaasneb avalik huvi. Ja kuriteod on just sellised teemad, mille puhul on avalik huvi olemas, näiteks euroopalikus meedias ei jäta üksi ajaleht krimiteemalist lugu avaldamata, pöhjusel, et keegi arvab, et tema eraelu häiritakse. Vastupidi, viimnegi kui üksikasi tiritakse päevavalgele. Aga mitte Eestis. Suurimad ajalehed sulgesid isegi kommentaariumid, et jumala pärast midagi välja ei imbuks (Delfi, Postimees, ôhtuleht jne). Nii palju on teada, et ‘kohalike seas levivate juttude pöhjal mainitakse vigastusi ohvri kaelal. Naise nime ja ametit ei avaldatud’.

Vanasti öeldi selle kohta, et Potjomkini küla. Iseloomustab ka tänast Eestit ja Eestis valitsevaid hoiakuid väga hästi. Sest vaba mees ei tapa? Kas töesti?

Advertisements
Posted in homicide, homicide investigation, justice, mõrv, mord, murder, rikostutkinta

Ruotsin kannibaalimurha

Perjantai iltana, 12 marraskuuta 2010 sai hätäkeskus puhelun jossa mieshenkilö ilmoitti että hän oli surmannut tyttöystävänsä. Uhri oli surmattu ykistyisasunnossa Skarassa ja hän oli 40 vuotias viiden lapsen äiti Helle Christensen.

Kun poliisipartio saapui paikalle, näky oli järkyttävä. Surma oli erittäin raaka. Tekijä oli osin paloitellut ruumiin, irrottanut ruumiinosia, leikannut irti uhrin pään. Motiiviksi hän ilmoitti että hän halusi tietää miltä ihmisliha maistuu.

Tekijä on 30 vuotias Isakin Daniel Jonsson ja hänellä on rikostausta. Viimeisen parin vuoden aikana hänellä ei ole ollut vakituista työpaikkaa eikä tuloja. Uhri ja tekijä seurustelivat muutaman vuoden (Kuvassa).Tekijä vangittiin ja hänet passitettiin mielentilatutkimukseen saman tien

Aftonbladet

Posted in henkirikos, mõrv, rikos, rikostutkinta

Viron kirvesmurhaajalla jo kaksi uhria

Viron Tartonmaalla on surmattu kaksi iäkästä naista, torstaina 16 syyskuuta. Uhrit olivat 83 ja 77-vuotiaita. Naiset asuivat yksin, Kobratun ja Vedun kylissä, tekijä on surmannut uhrinsa raa’asti, surmaväline on oletettavasti kirves. Toinen uhreista oli joutunut väkivallan kohteeksi myös aikaisemmin, vanha naista pahoinpiteltiin raa’asti viime kesällä hänen kotoaan, kertoo naapuri. Surmatekojen jälkeen tekijä oli sytyttänyt heidän talonsa tuleen.

On mahdollista että tekijä oli liikkeellä polkuopyörällä. Surman mahdollinen motiivi saattaa olla ryöstö, arvellaan Viron poliisista. Yksi mahdollinen todiste on päähine jonka poliisi on löytänyt rikospaikalta.

Rikospaikka Vedun kylässä

Rikospaikka Kobratun kylässä

Postimees

PÄIVITETTY 18.09 Epäilty on saatu kiinni. 58 vuotias mies on vapautunut vankilasta tänä vuonna ja hänellä on väkivaltarikoksia taustallaan.
Päivitetty 20.08 Tekijäksi epäillään 58 vuotiasta Viron ‘mustalaista’ August Burkevitš’ia. Hän on paikallinen mies, joka asui samassa talossa useiden sukulaisten tms kanssa. Mustalaisperhe aiheuttaa paljon päänvaivaa paikallisille, heidän tilillään on useita varkauksia. Taloon on muuttanut viime aikoina lisää mustalaisia Latviasta. uutisoi paikallinen media.
Karkumatkalla, ilmeisesti päihtynyt tekijä välttyi täpärästi törmäyksen maasturin kanssa, uutisoi Postimees-lehti. Mies kaatui pyörällään ja jatkoi karkumatkaa.

Postimees

Posted in justice, kuriteod, mõrv

Eesti uurimisorganid ilustavad oma pingutusi kurikamörva lahendamisel

Nagu kirjutab tänane Päevaleht, on kurikamörvar siiski ka uusi kuritegusid toime pannud, teda kahtlustatakse vägistamises.

Ôiguskaitseorganid ei taha seda eriti tunnistada kuid vöib üpris kindlalt oletada et just DNA viis kurjategija jälile.

Politsei töö möödunud ca 10 kuu jooksul ei ole andnud tulemusi, ja kuritegu lahenes tänu uue ohvri julgusele, nagu märgib Päevaleht, kes hoolimata kahtlustatava ähvardustest, tegi tema kohta kuriteoteate. DNA vôrdlus osutus nö ‘match’ks. Uurimisorganid selgelt vähendavad DNA olulisust mis on töenäoliselt kurieteo lahendamisel olnud tähtsaim töend, andes avalikkusele signaale nagu oleks just tubli politseitöö viinud kurjategija jälile.

Puru silma ajamiseks vöib pidada ka seda, kui uurimisorganid väidavad et kuriteo lahendamisele ei aidanud kaasa kellegi antud vihje, tänane Päevaleht väidab just vastupidist.

Seega oskas ka kahtlustatav oletada oma kinnipidamist, kommenteerides oma tegusid suhtlusportaalis ja esitades möni päev enne kinnipidamist töökohas lahkumisavalduse.Hämmastav et pea igapäev kuriteopaigast mööda jalutav mörtsukas ei tekitanud politsei mingeid küsimusi, samas näit küsitleti kuriteopaiga läheduses viibinuid ajakirjanikke.

Politsei enda pingutusi ja suutlikkust vöib seega hinnata peaaegu nullilähedasteks.
Appi tuli siin ilmselt et ônnelik juhus.Vöi siis lihtslat ühe kodaniku julgus.
Politseil aga ei ole julgust seda tunnistada.

Päevaleht

Posted in justice, kuriteod, mõrv

Kurikamôrvar tabatud?

Harju Maakohus vahistas reedel mehe, keda kahtlustatakse mullu novembris Snelli pargis toime pandud mõrvas. Arvatavaks môrvariks on 28 aastane Vjatseslav, kes on meedia andmetel oma seaotust kuriteoga tunnistanud.

Kuriteopaikimage

Möödunud aasta novembris peksis kurjategija kahte naist pesapallikurikaga Tallinnas, Snelli pargis, mille tulemusel üks ohvritest, 34 aastane meteroloog Krista Odakivi suri hiljem haiglas. Teine ohver, samuti naisterahvas sai kergemaid vigastusi.

Politseiuurijad jôudsid kurjategija jälile jälitustöö tulemusena, kuid politseile antud vihjed ei viinud kurjategija tabamiseni, kinnitas  Põhja Prefektuuri prefekt Elmar Vaher tänasel pressikonverentsil. Pole teada, kuidas politsei jôudis väidetava süüdlase tabamiseni, politsei ja prokuröri sônul on DNA tôendite hulgas olulisel kohal, kuid seda ei tasu üle tähtsustada.

Kindlasti on arvatava kurjategija tabamine peaaegu aasta hiljem paljudele üllatus. Kurjategija ei jôudnud ilmselt uusi kuritegusid korda saata, peale Snelli môrva, kuid hetkel ei ole küll pöhjust kahelda selles, et politsei töö ei ole vilja kandnud, kuigi ka ise olen uurimisse skeptiliselt suhtunud. blogi link

Miks vöttis kurjategija tabamine nii kaua aega? Hetkel on muidki küsimusi, kurjategijal ilmselt puudus seos oma ohvritega, ja kuriteo ajendiks peetakse eraelulisi probleeme. Mees olevat oma naisega hiljuti tülitsenud.

Maksmaalne karistus kuriteo eest on eluaegne vanglakaristus, Eestis ei ole nö eluaegsele ükski president armu andnud, seega tuleks ära istuda vähemalt 30 aastat, mis vaevalt küll kedagi kasvatab vöi muudab, kuid muudab samas raske kuriteo sooritanud isiku ühiskonnale ohutuks pikaks ajaks.

Loodetavasti saab juhtumi kohat lähiajal lisainfot, ise kavatsen sellel kindlasti silma peal hoida.

Postimees

Posted in aegunud kuriteod, kuriteod, mõrv

Türi topeltmõrv. 20 aastat hiljem

Harald Meri

“ Sest midagi ei ole varjul, mis ei saaks avalikuks, ei ole ka midagi salajas, mis ei saaks teatavaks ega tuleks ilmsiks.“ — Luuka 8:17

Selle aasta aprillikuus möödus 20 aastat päevast, mil Toravere karjääri tagant ühisest hauast leiti pastor Harald Meri ja ta koduabilise Valve Kleini surnukehad. See laialt kajastatud kuritegu on tänaseni avastamata.

Sestap ongi põhjust meenutada aastatetaguseid sündmusi ja küsida miks jooksis uurimine liiva, miks jäid süüdlased välja selgitamata. Seda enam et senini ei ole ükski Eesti õiguskaitseorgan avalikkusele vaevunud Türi uurimise kulgemise kohta täpsemaid selgitusi andma.

Türi topeltmõrva tagamaid on üpris põhjalikult lahanud Virkko Lepassalu oma raamatus ‘Valusalt Valge’. (MATRIX Kirjastus, 2007)

Vastavalt Justiitsministeeriumi asekantsleri kriminaalpoliitika valdkonnas Heili Sepa seisukohale, mida ta väljendas siinkirjutajale saadetud kirjas on juhtum aegunud, aegumise aluseks olevat tollal kehtinud ENSV Kriminaalkoodeks. De jure kehtis meil ju ometi Eesti Vabariik ja kuigi Karistusseaduslik ei oma tagasiulatuvat jõudu, ei oleks juhtumi uurimine tänasel päeval sugugi võimatu. Aga Nõukogude Eesti seadused on paraku need, milles meie Eesti vabariigi ametnikud näpuga järge ajavad. Juhtum on ilmselt paljud meelest nö hapuks läinud, samuti on kommentaaridest keeldunud mitmed juhtpoliitikud sh omaaegse Ülemnõukogu poolt moodustatud komisjoni liige Mart Laar ja Riigikogu õiguskomisjoni esimees Ken-Marti Vaher, nendele siinkirjutaja poolt saadetud kirjad jäid vastuseta.

Selles segases loos on aegade jooksul välja pakutud  mitmeid versioone ja oletusi, üks on aga kindel: mõrvar või mõrvarid kõnnivad meie keskel endiselt ringi nagu õiged mehed.

Juhtumi dokumenteerimise huvides panen siia üles Raivo Palmaru artikli mis käsitleb Türi topeltmõrva, pastor Harald Meri ja tema koduabilise Valve Kleini julma tapmist.

Olen ka varem teemat käsitlenud, siis tõsi küll soome keeles. link

Ajakirjas Luup avaldas ajakirjanik, hilisem kultuuriminster Raivo Palmaru 19. aprill 1999 järgmise artikli.

Siinkohal tsiteerin lühendatult:

Raivo Palmaru: Uurimise selgroo murdsid poliitikud

 

Pastoraadihoone vundamendi mustavates pragudes kasvab rohi. Ümberringi on igavad majad ja raagus puud. See paik on kuulus. Üheksa aastat tagasi otsiti siin pastor Meri ja tema koduabilise tapjaid. Tunnistusi võeti rohkem kui kolmesajalt inimeselt. Tänaseks on uurimine seiskunud, kriminaalasi maetud raudkappide sügavusse ja ükski mõjukas poliitik ei soovi sellest enam midagi kuulda.

Türi topeltmõrva uurimine kiskus algusest peale kiiva. Kuigi juhuslikult mööda sõitnud piduliste seltskond avastas ööl vastu 6. aprilli 1990 pastoraadis tulekahju, uskus miilitsa esialgset operatiivtööd juhtinud Lembit Allingu mitu päeva kellegi ütlusele tuginedes, et pastor Meri on sõitnud Valka. Seetõttu jäid üles võtmata värsked jäljed.

Veel enne pastori ja tema koduabilise surnukehade leidmist moodustati tollase ülemnõukogu erikomisjon, kuhu kuulusid Villu Jürjo, Jüri Liim, Rein Järlik, Uno Ugandi, Mart Laar ja Enn Leisson. Esimestest päevadest alates puhkes selles väiklane võitlus Eesti Komitee ja Rahvarinde tegelaste vahel. Mõlemad ajasid kaksikmõrva uurimise varjus oma poliitikat ja andsid kuriteole poliitilise fooni. See murdis peagi uurimise selgroo.

Saladuslik vabadusvõitleja

Otsekohe pärast topeltmõrva ilmsiks tulekut kuulutasid Mart Laar ja Jüri Liim pastor Harald Meri vabadusvõitlejaks ja metsavendluse ideoloogiks, kelle KGB olevat tapnud. Mõrva asjaolud jäävat KGB igaveseks saladuseks. Sama seisukoha võttis Laar ka hiljem peaministrina, vastates Riigikogu seitsmenda koosseisu ajal Mart Nikluse arupärimisele.

Avalikkusele kinnitati, et praost mõrvati poliitilistel põhjustel. Meri kogunud andmeid neljakümnendatel aastatel tegutsenud represseerijate kohta ja olevat viimase 15 aasta jooksul saanud korduvalt tapmisähvardusi. Paraku ei ole tänaseni leitud ühtegi inimest, kes oleks oma silmaga näinud Meri käes mingeid represseerijate nimekirju.

Topeltmõrvaga tegelenud siseministeeriumi operatiivgrupi juhi Koit Pikaro arvates pärinevad jutud nimekirja või koguni arhiivi olemasolust Harald Merilt endalt. «Meri oli jutumees, kes pidas end suuremaks poliitikuks kui ta tegelikult oli,» rääkis Pikaro. «Olen üsna kindel, et mingeid nimekirju ei ole tal kunagi olnud.»

Lihtsameelsete aeg

Sellest hoolimata keerutasid komisjonäärid ajakirjanduses üles tolmu. Iga nende sõna, olgu see nii absurdne kui tahes, leidis otsetee massimeediasse. Kuna komisjoni mänguruum oli piiritlemata ja komisjoni liikmetele oli kättesaadav salajane operatiivinformatsioon, tiriti avalikkuse ette ka tõendamise seisukohalt oluline teave. Kõiges aga, mis poliitilistesse skeemidesse ei mahtunud, nähti kas võltsimist või kokkumängu KGB-ga.

Uurimine keti otsas

1990. aasta 10. aprillil algatati kriminaalasi, mis esialgu oli tollase ENSV prokuratuuri eriti tähtsate asjade uurija Aksel Onki menetluses. Ehkki mõrva uurides on kõige olulisem just värske informatsioon, ei lastud Onkil oma tööd teha. Juba 17. aprillil avaldas erikomisjon talle umbusaldust, sest Onk olevat «kõikide versioonide kõrval pööranud põhjendamatult vähe tähelepanu mõrva poliitilise suuna võimalikkusele». 19. aprillil nõudis Onki tagandamist ka Eesti Komitee.

Poliitilise surve all määrati uurimisgrupi uueks juhiks Alar Kirs, kes oma eelkäija vigu ei korranud. Ta järgis püüdlikult komisjoni näpunäiteid. Need aga ei viinud kuhugi ja komisjoniliikmete tegutsemispalang soikus. Uurija jaoks oli õige aeg mööda lastud.

Seoses menetluskoodeksi muutmisega anti kriminaalasi 1993. aasta 7. mail üle keskuurimisbüroole ja sama aasta 4. juunil menetlus peatati kuni süüdistatava isiku kindlakstegemiseni. Peatatud kriminaalasi anti Pärnu raskete isikuvastaste kuritegude uurimisgrupile, mida juhtis Urmas Krüger.

Krügeri meenutust mööda paistis uurimise heitlikkus talle üle antud materjalist otsekohe silma: hüpatud oli ühelt teemalt teisele, tähelepanu oli pööratud peamiselt poliitilisele motiivile. Oli ilmne, et uurijad ei saanud oma liini lõpuni ajada. «Mul on neist uurijatest kahju,» tõdes Krüger.

Asja uurimist takistas seegi, et Krüger ei pääsenud ligi operatiivtoimikule: «Ma ei vallanud kogu kriminaalasja kohta käivat infot. Jälitustoimik oli Pikaro käsutuses ja paraku puudus meie vahel usalduslik koostöö.»

Krüger lahkus 1997. aastal politseist ja pastori mõrva toimikud koguvad tänaseni kusagil raudkapis tolmu.

Pastoraadihoone länguvajunud vundament kössitab etteheitvalt majade vahel, tuletades meelde mõrva, mille juurdlemise edukusest, (või õigemini edutusest) sai rahva silmis Eesti riigi ja tema õiguskaitseorganite usaldusväärsuse mõõdupuu paljudeks aastateks.

Juba seepärast tuleks pastori ja tema koduabilise mõrva uurimist taasalustada. Tõsi, Urmas Krügeri hinnangul ainult uurimislike vahenditega nii vana kuritegu enam ei lahenda. Selleks on vaja tugevat jälitustööd, erivahendeid ja tublisti õnne. «Õnn tuleb aga siis, kui tehakse tööd,» lisab ta.

ja teinegi kirjutis Palmarult Õhtulehes 28.06.1999

Türi topeltmõrva avastamine ei huvitanud kedagi

Türi topeltmõrva saladus


Türi topeltmõrva kõige suurem saladus ei ole see, kes oli(d) mõrvar(id), vaid see, et tolle kuriteo avastamisest ei olnud keegi huvitatud. Ülemnõukogu erikomisjoni liikmed ajasid mõrva uurimise varjus oma poliitilist asja ja uurijad tegid nende näpunäiteid järgides karjääri.
Ka ajakirjanduse huvi faktide vastu vaibus üllatavalt ruttu. Esialgu üllitati ülemnõukogu erikomisjoni liikmete poliitikast tiineid kommentaare, mis olid vürtsitatud salajase operatiivinformatsiooniga.
Kuid pärast seda, kui komisjoni juurdepääsu uurimismaterjalile piirati, ei ole ajakirjanduses avaldatud ühtegi uut fakti. Seda innukamalt spekuleeriti esialgsete oletustega.
Neis spekulatsioonides sai topeltmõrvast märk, pelk signaal, mille abil demonstreeriti vaid oma õigemeelsust.

Värsked jäljed olid õigel ajal üles võtmata jäänud ja uusi tõendeid polnud kusagilt võtta. Samas olid uurijate käsutuses peaaegu neljasaja inimese tunnistused ja üsna palju muud materjali. Naiivne oleks arvata, et sellest ei nähtu, mis tegelikult toimus.
Kuid juba siis oli selge, et Türi topeltmõrv ei jõua kunagi süüdimõistva kohtuotsuseni.

Luup. Nr 8 (91)

Raivo Palmaru. Türi topeltmõrva avastamine ei huvitanud kedagi. Õhtuleht 28.06.1999

Materjale lugedes tundub tõenäolisim nö Gansen-Hiob’ liin. Hiob oli tollal Türil abiõpetaja. Hiob ise on pidanud enda kahtlustamist rünnakuks kiriku vastu.

Samas ei ole kirikuringkonnad näinud ilmselt mingit seost Meri kui pastori ja kogu Järvamaa praosti mõrval kirikuringkonadega, mis tundub vägagi kummaline ega ole nad ka, vähemalt avalikult nõudnud asja igakülgset ja põhjalikku uurimist. (Äkki on mõni okultistlik sekt kuriteo taga, või lausa eesti kiriku igipõlised vaenlased homoseksuaalid, või on vanakurja enda käsi mängus?) Midagi ei saa ju välistada enne kui lõplik selgus käes. Skisofreeniku paberitega teoloogiadoktor Arne Hiobit ei ole küll kunagi ametlikult kahtlustatavaks kuulutatud.

Türi Püha Martini kirik. Pastor Harald Meri teenis koguduse õpetajana aastatel 1978 – 1990 kuni oma surmani

Posted in kuriteod, mõrv

Tabamatu kurikamees

Eelmise aasta 23. novembri varahommikul ründas tundmatu kurjaegija Snelli pargis peasapallikurikaga kahte naist. EMHI meteroloog 34-aastane Krista Odakivi suri haiglas saadud vigastustesse. Teine ohver sai kergemaid vigastusi.

Mõrvavahendi on politsei leidnud, tõenäoliselt on politseil ka mõrvari DNA.

Politsei avaldas fotoroboti kahtlusalusest, paludes avalikkuselt abi mõrvari isiku tuvastamisel. Seni tulemusteta.

Kuriteopaik oli otse valitsushoone akende all

Politsei tegevust on peetud küündimatuks ja ebaprofessionaalseks juhtumi lahendamisel, endine politseijuht Kalle Klandorf arvas, et õiged mehed oleksid juhtumi lahendanud ühe kuuga.

Politsei on avalikkusele andnud juhtumi kohta vähe infot, ei ole teada millised võisid olla rünnaku arvatavad motiivid ja kas mõrvar on tundnud ühte oma ohvritest või oli tegemist juhuslikult valitud ohvritega,

Samas ei ole samuti teada kuidas mõrvar põgenes, kas on alust arvata et ta nt elab kuriteopaiga lähedal, ja nt kas kontrolliti kuriteopaiga läheduses liikunud sõidukid jne

Kurjategijal oli tõenäoliselt verine, seetõttu ei oleks ta avalikus kohas liikuda saanud.

Hetkeseisuga paistab, et politseil ei ole ainsatki niidotsa mis võiks tapjale lähemale viia ja uurimine on omadega ummikus.

Mõrvaohver 34 aastane meteoroloog Krista Odakivi

23 marraskuuta 2009 pahoinpiteltiin raa’asti pesäpallomaillalla kahta naista Tallinnassa Snelli puistossa. Toinen uhreista oli virolainen meterologi Krista Odakivi joka kuoli vammoihinsa.

Poliisi on julkaissut tietokoneella luodun kuvan epäilystä. Tapaus on jäänyt selvittämättä.

Ekspress

Postimees