Posted in õigusemõistmine, kohtud, kuriteod, uudised

Eestis kodanike väljaandmisel tõendeid ei hinnata

Vastavalt EV riigiprokuröri Norman Aasa selgitustele ERR riigiportaalile annab Eesti välisriikidele välja aastas 40-60 inimest. Loovutamisostusega seoses ei hinda kohus tõendeid vaid inimene antakse peaasjalikult võõrriigile alati välja. Venemaaga on Eestil leping mille kohaselt Eesti oma kodanikke ei loovuta. 40-60 inimest aastas tundub väikese riigi kohta suur arv. handshake_1

Samas on riike, kes oma kodanikke välisriikidele üldse ei loovuta. Loovutamisotsuse võib küll vaidlustada kohtus, kuid suure tõenäosusega antakse isik alati välja.

Hiljuti tuli ilmsiks Neeme Lauritsa juhtum, kes süütuna Soomes vangi mõisteti. Eesti andis oma kodaniku silma pilgutamata välja, tagamata talle vähimatki õiguslikku kaitset.

Eesti on seotud mitmete Euroopa Liidu kui ka rahvusvaheliste lepingutega, samad lepingud kohustavad Eestit kaitsma ka inimeste õigusi. Eestis ühtegi eraldi seadust nagu näiteks Soomes mis loovutamisprotsessi reguleeriks, pole. Kahetsusväärselt ei pea Eesti Vabariik vajalikuks kaitsta oma kodanike õigusi vaid loodab pimesi võõrriigi õigusmõistmise objektiivsusele.

Lisaks aastatepikkusteks venivatele kohtuprotsessidele, teeb siis Eesti ka selliseid kahtlasi loovutamisotsuseid, rikkudes räigelt oma kodanike õigusi. Et inimõigustega on Eestis lood halvad, seda näitab ka Euroopa Inimõiguste kohtu statistika, kus mõne aastaga on Eesti kohta tehtud kaebuste arv kasvanud üle kahe korra. (PM 05.02.12)

Antud väljaandmis-praktikat ei saa pidada õigusriigi vääriliseks. Sellised väljaandmised näitavad eelkõige Eesti riigi nõrkust ja lakeilikkust, võib öelda ka ükskõiksust.

ERR

Posted in kohtud, kriminaalasi, poliitika, uudised

Prokurör Heili Sepa sõda

Kui Heili Sepp riigiprokuröriks edutati, arvasid mõned et nüüd läheb põrgu lahti ja nad ei eksinud. Kes proua jutumärkides särava karjääriga paremini kursis on, väidavad et Heili Sepal ei ole prokurörina ette näidata ainsatki tõsisemat kohtuasja, mis oleks lõppenud süüdimõistva otsusega. Nii et omal alal täielik diletant.

sepp5

Kuidas Heili Sepp üldse riigiprokuröri kohale sai, on omaette müsteerium, tõenäoliselt on siin tegemist heade suhetega võimuringkondadega.

Proua Sepp sai laiemalt tuntuks ajujahiga soomlasele Risto Teinonenile, kelle vastu esitatud natsisüüdistus juba enne kohtuprotsessi kolinal kokku kukkus. Hiljem töötas ta sh Langi ajal justiitsministeeriumis, kus talle meeldis filosofeerida teemal, et Eesti riigi käed ja jalad on seotud nõukogude aegsete seadustega, mis takistavat näiteks Türi topeltmõrva ehk siis Harald Mere ja tema koduabilise tapmise uurimist.

Tema suurimaks saavutuseks antud ametiasutuses jäi ilmselt nö pedofiilide rehabiliteerimise ja ravimise kava, sellel teemal võttis ta avalikkuse ees korduvalt sõna ja praeguseks on justiitsministeerium ka jõudnud seaduseelnõu valmis vorpida, teema on eriti südamelähedane kindlasti IRL seltskonnale, kelle poliitikakujundaja Kaur Hanson on kindlasti üks prominentsemaid lastevägistajaid Eestis. Samas taunis pr Sepp pedofiilide jne seksuaalkurjategijate avaliku registri loomist , pidades seda kurjategijate ‘diskrimineerimiseks’.

Heili Sepa järgmine prohmakas oli kindlasti tulevahetus Võrumaal 2011 aasta mais, kus hoogtöö korras saadeti Kapo läbi otsima eravaldust, mille tulemusel hukkusid kaks inimest, kellest üks oli tsiviilisik ja teine kaitsepolitseinik.

Viimastel päevadel on ‘truu käsutäitja’ nagu proua Seppa mõnel pool iseloomustatakse, näinud kõvasti vaeva IRL ja Reformierakonna mainekampaania edendamisega. IRL ja Reformi maine on kõvasti räsida saanud elamislubade skandaaliga seoses, milles prokuratuur ei näinud midagi kriminaalset, nüüd oli vaja korraldada meediatsirkus a la võtame Keskerakonna korruptandid vahele. Raudne ja Stelmach said teatavasti kahtlustuse seoses Tallinna Sadama aktsiate müügiga, mitte seoses elamislubadega.

Seega rakendatakse Eestis õigusmõistmist valikuliselt. Pr Sepa püha üritus tundub kuidagi kahtlane,  Keskerakonna väidetavad korruptsioonijuhtumid võetakse luubi alla, samas koalitsiooniparteide  palju ulatuslikumale korruptsiooniskandaalile vaadatakse läbi sõrmede. Juba see on skandaalne. Seda et õiguskaitseorganid on Eestis võimuparteide tööriistad, arvavad paljud, kes Eesti asjadega rohkem kursis kui mina.

KAPO agendid Tallinna Vanalinnas peale KE reidi

Korruptsioon on aga Eestis nii laialt levinud, et see on jäänud silma ka Brüsselile, tänu millele keerati kinni eurorahade kraanid. Ka politsei ja KAPO ise pole jäänud skandaalidest puutumata – KAPO tippametnik Indrek Põder arreteeriti seoses altkäemaksusüüdistustega, samas kriminaalasjas on esitatud kahtlustus ka politsei sisekontrolli büroo juhile Meelis Tanielile. Taolistesse juhtumitesse tuleb siiski teatus skeptitsismiga suhtuda, näiteks endine kapolane Maidu Põldma pääses igasugustest süüdistusest puhtalt ja töötab politseis edasi. Samamoodi  kukkus kokku ka endise kaitsepolitseiniku Priit Tikerpe kohtuasi, kes samuti õigeks mõisteti. Seetõttu võib öelda et Eestis kusagil poliitbüroo tagatubades kokkuklopsitud kriminaalasjad ja pahatihti aastaid kestvad õigusrumbad,  on pigem mõjutusvahendiks, avalikkusele puru silma ajamiseks ja boonuseid teenivad selle pealt mitte ainult ajalehtede müügimehed.

President Ilves ütles hiljuti ÜRO Peaassambleel et Eestis olevat need ajad jäädavalt möödas kus ‘öösel kell 3 uksele koputati’.

Viimaste sündmuste valguses paistab et prokurör Heili Sepa sõda, muidugi oma tööandjate käsul,  käib selle nimel, et see nii ei oleks.

Viited Delfi, ERR, Õhtuleht, Postimees, Koguja Kroonikad

Posted in justice, kuriteod, pantvangidraama, uudised

Piinlik juhtum kaitseministeeriumis

Esialgse info kohaselt sisenes neljapäeval 11. augusil Tallinna Kaitseministeeriumi hoonesse meesterahvas kes oli ilmselt relvastatud ja tal oli kaasas ka lõhkeainet.

Ametlik versioon tuleb tunnistada on netikommentaarides vastu võetud mõningase skeptitsismiga.

Et keegi vigastada ei saanud, olevat korrakaitsjate tubli töö tulemus. Kuid kas selline enese saba kergitamine ka põhjendtud on, me ei tea ega ilmselt saa ka kunagi teada. Kahtlusalune olevat ohtralt politseinike pihta tulistanud ja lausa lõhkeaine pakke lõhanud, millega õigustati tema mahalaskmist. Samas jäid ministeeriumi hoone kahjustused minimaalseks ja politseinikest keegi vigastada ei saanud, kuulirahest hoolimata.

Foto sündmuskohalt/Postimees

Ründaja isik on teada, ta on Tartu Ülikoolis juristihariduse saanud 57-aastane Karen Drambjanil. Tal oli ilmselt Maardus omanimeline advokaadi büroo, millel ei olevat läinud viimasel ajal kõige paremini. Mees ilmselt ei rääkinud eesti keelt, seetõttu oli tal omal alal ka raske tegutseda.

Meedias räägitakse mehe äkilisest iseloomust, samas tuuakse näiteks norra massimõrva. Tuleb meelde Liibanoni juhtum, eestlased tahaksid nagu vägisi pildile saada rahvusahelisel areenil, et ennast tõsiseltvõetava riigina näidata. Aga uurimine jõudis vaevalt alata kui Ansip juba Norrast saadud inspiratsiooni versiooniga välja tuli ja Laar omakorda rõhutas, et tegemist oli vasakpoolse maailmavaatega inimesega, ja arvas et teo motiiv oli kindlasti poliitiline. Muide Norra massimõrvar pidas ennast pigem paremäärmuslaseks. Eesti andis vastulöögi – ka vasakpoolsed oskavad! Ometi on need kaks sündmust võrreldamatud, Eestis ohvreid ei olnud ja Norra massimõrvar planeeris oma rünnakuid aastaid, Eesti juhtumi põhjal küll midagi sellist oletada pole alust. Muidugi pole välistatud taoliste juhtumite kordumine tulevikus. Ükski riik pole nende eest täielikult kaitstud.

KAPO pressikas meenutas pigem mõne vene õigusorgani jututuba,  kus oli kuulda vastuseid ‘ei kommentaari’ ja ‘kust se seda kuulsite’.

Kui KAPO komissar eitas pressikal et pantvange võeti siis Aktuaalses Kaameras ta rääkis juba vastupidist, samas klassikalise pantvangi draamaga ei olevat olnud tegemist, kuna nõudmisi ei esitatud. Siingi tuleb meelde Liibanoni juhtum, ka siis kinnitasid poliitikud üksteise võidu, et nõudmisi pole.

Poliitlisest vahu kloppimisest hoolimata võiks arvata et tegemist oli mõne isiksuse või psüühilise häirega inimesega, meeltesegadushoos kordapandud teoga.

Ansip lubab nüüd ministeeriumi turvalisse koha kolida. Arvata on et Venemaa heaks nuhkinud Simmi tegevus tekitas riigile oluliselt rohkem kahju,  samas võib riik kui selline ennast ilmselt turvaliselt tunda ka edaspidi, sest NATO vihmavari on vihmasel päeval varnast võtta. Vähemalt nii loodetakse.

Posted in kuriteod, uudised

Ära möista kohut..

Ära mõista kohut, et sinu üle kohut ei mõistetaks’, see tuttav lause pühakirjast ülekantuna Eesti õigussüseemi, ärgitab küsima, kas kohut saavad mõista need inimesed, kelle endi taust sugugi puhas pole.

Tegelikult võiks ka küsida, kas Eesti üldse on õigusriik. Mitmete näidete varal võib öelda, et Eesti on õigusriigist väga kaugel. Eesti õigussüsteemi usaldusväärsust kõigutavad nii kohtunike altkäemaksuskandaalid, kummalised aastatepikkused kriminaaluurimised, mille eesmärgiks paistab olevat opositsioonipolitikute maine õõnestamine ja mis lõpuks kuhugi välja ei vii, nt kurikuulus Panovi juhtum jne Võib öelda ka Eestis ei ole suudetud kinni pidada võimude lahususe printsiibist, poliitika ja õigussüsteem (ja miks mitte ka nö neljas võim ajakirjandus), on paljuski läbi põimunud, jääb mulje et üks on teise lõa otsas.
Samas on selge, et sellised pikalevenivad õigusrumbad rikuvad ka inimeste põhiõigusi.

Samuti on halb, et kohtuotsused on Eestis tihti ettearvamatud, mis kahandab usaldust Eesti õigussüsteemi vastu veelgi.

Kuid millised inimesed mõistavad Eestis kohut?

Näiteks Harju Maakohtu kohtunik Merle Parts (pildil, Delfi)

Paljud mäletavad veel 10 aasta tagust skandaali kus ‘maffiakohtunik’ Parts sai kuulihaava kaela. Tallinna ühes inimtühjast parklas kõlanud lask tekitas tõelise meeditormi, dramaatilised pealkrjad ilmusid ka Soome lehtedes. Parts ise lubas kohtusse kaevata ühe meediaväljaande teise järel, kui nad ‘moonutatud tõe’ avaldamist ei lõpeta.

Merle Partsi kirjeldatakse Eestis, kui ‘kollase meedia lemmikut, kes armastab kuldehteid ja kasukaid’ ja kui ‘võluvat blondiini, kelle kohaleilmumine paneb kihisema iga seltskonna’ (EE juuli 2010). Taoline kirjeldus mõne teise riigi kohtuniku kohta oleks  ennekuulmatu, sest see ei sobiks kokku kohtuniku auväärse statuudiga ja viitaks isegi korruptsioonile õigussüsteemis.

Kohtunik Parts viitas tollal ise et tegu oli eraelulise probleemiga, kuigi (oletatavasti) seadust tundva inimesena ta teab, et privaatsusele kuriteokahtluse korral pole mõtet viidata. Avalik huvi aga juhtunu vastu oli suur, mäletatavasti esitasid isegi riigikogu liikmed Liis Klaar ja Vootele Hansen tollasele siseministrile Seppikule arupärimise seoses Partsi tulistamisjuhtumiga, kuid lõplikku selgust mis juhtus 10 aastat tagasi, pole tänase päevani.

Prokurör Andres Ülviste, kes ütles et Partsi enda käitumises oli kuriteokoosseis, taandas ennast peale seda kiiresti. Kaalul ei olnud ju ainult Partsi, vaid kogu Eesti õigussüsteemi maine. Nimelt väitis Partsi ilmselt ‘kokaiiniuimas ja kogemata’ tulistanud Eero Torger, et Partsil (kes on teatavasti EV valitsuse liikme ex-abikaasa) oli oma tollase abikaasa, kes juhtumisi oli KAPO kõrge ametnik, mõrvamiseks välja töötatud spetsiifiline plaan. Ta soovis oma abikaasa kõrvaldada, ja seejärel lavastada tema surm enesetapuks. Taolise otsuseni olla meeleheitel Partsi viinud abikaasa Priit Tikerpe vägivaldne käitumine.

Kõlab ulmeliselt, üldsegi mitte, kui jätta kõrvale fakt, et Parts oli ja on kohtunik, kelle puhul igasugune kuritegelik käitumine peaks olema absoluutselt välistatud. Torger muutis oma ütlusi ja väitis hiljem et mõtles kogu loo välja. Teada on et Torger loobus oma ütlusest advokaadi soovitusel. Kui ta oleks jäänud oma ütluste juurde, oleks Partsi ähvardanud kuni viie aastane vanglakaristus ja samuti Torgerit ennast, kes oleks sellisel juhul olnud kaasosaline mõrva kavandamises, sest ta oli mõrvaplaanist teadlik ja aitas sellele kaasa Partsile relva hankides.

Ilmselt tehti Torgerile ka selgeks, sinu sõna versus kohtuniku oma,  kumba usutakse. Sugugi ei ole välistatud et Torger pahvatas esimese hooga välja tõe,  raske on uskuda et on olemas inimesi kes arvavad et relva ebaseaduslik omamine (mille tajustkui Partsi kaela üritas veeretada), on raskem kuritegu kui kaasosalus plaanitavas mõrvas. Seega esialgsed ütlused oleks toonud Togerile raskema karistuse kaela. Tavaliselt inimesed ikka üritavad oma osalust vähendada, et võimalikult kergelt pääseda.

Torger suhtles meedia andmetel kuritegelike ringkondadega ja see et auväärt kohtunikuproua temaga üldse kusagil inimtühjas parklas asju ajas on iseenesest mõistetamatu. Partsi sõnul oli tegemist tema turvamehega, kelle palkas ta läbi Pikaro büroo, mida aga Pikaro eitas. Pikaro väidet paistis toetavat ka Torgeri ütlus, et nad sõbrunesid Partsiga ‘ühiste tuttavate kaudu’.

Tulistamisjuhtum klaariti ära kohtuväliselt ja Torgerile määrati karistuseks viis kuud vangistust.

Endine kapolane, Partsi on-off abikaasa Tikerpe oli hiljem koos Panoviga uurimise all viis ja rohkemgi aastat, kuni lõpuks bravuurikalt alanud altkäemaksuprotsess liiva jooksis ja mehed õigeks mõisteti. Tikerpe tituleeris seepeale Eesti õigussüsteemi emotsionaalselt ‘õigusmaffiaks’.

Injuria non excusat iniuriam

Allikad: ajakirjandus

Posted in inimröövid, kadunud, kuriteod, uudised

Liibanonis röövitud eestlased Youtube videol

Nüüd on postitatud Youtube video kus eestlased paluvad inglise keeles et Prantsusmaa, Liibanon, Saudi Araabia ja Jordan teeks kõik röövitute päästmiseks. Eesti võimude poole ei pöörduta.
Paet kinnitab endiselt et ühtegi konkreetset nõudmist pole.

‘Paraku pole teada, millal see on tehtud,» sõnas Paet. «Seitse meie inimest on peal, kuid juures pole aega, millal filmitud. Pole ka ühtegi nõudmist ja seda, kes on röövijad.’

Videol esitatu põhjal on näha et õhkkond ei ole ähvardav, ei ole näiteks näha taustal maskides relvadega islamifanaatikuid või araabiakeelset sõnumit, nagu me sarnaste juhtumite puhul oleme harjunud nägema.
Mehed paistavad olevat hea tervise juures, kuigi tugevas stressis. Ei ole ka näha et eestlaste kallal oleks vägivalda tarvitatud, ilmselt neid otse vaenlasteks ei peeta.
Anvelt arvab et nõudmised on esitatud kuid avalikkusega seda pole jagatud.
Kahjuks poliitilistele nõudmistele vastutulekut on aga veel vähem loota kui lunaraha nõudele.

Kui nõudmised puudutavad näiteks Liibüat, siis eile alles rääkis EL välispoliitika juht Ashton Al-jazeera kanalile et Euroopa Liit on valmis ka kuni 1000 sõdurit Liibüasse viima, humanitaarse abi sinna toimetamiseks.