Prokurör Heili Sepa sõda

Kui Heili Sepp riigiprokuröriks edutati, arvasid mõned et nüüd läheb põrgu lahti ja nad ei eksinud. Kes proua jutumärkides särava karjääriga paremini kursis on, väidavad et Heili Sepal ei ole prokurörina ette näidata ainsatki tõsisemat kohtuasja, mis oleks lõppenud süüdimõistva otsusega. Nii et omal alal täielik diletant.

Kuidas Heili Sepp üldse riigiprokuröri kohale sai, on omaette müsteerium, tõenäoliselt on siin tegemist heade suhetega võimuringkondadega.

Proua Sepp sai laiemalt tuntuks ajujahiga soomlasele Risto Teinonenile, kelle vastu esitatud natsisüüdistus juba enne kohtuprotsessi kolinal kokku kukkus. Hiljem töötas ta sh Langi ajal justiitsministeeriumis, kus talle meeldis filosofeerida teemal, et Eesti riigi käed ja jalad on seotud nõukogude aegsete seadustega, mis takistavat näiteks Türi topeltmõrva ehk siis Harald Mere ja tema koduabilise tapmise uurimist.

Tema suurimaks saavutuseks antud ametiasutuses jäi ilmselt nö pedofiilide rehabiliteerimise ja ravimise kava, sellel teemal võttis ta avalikkuse ees korduvalt sõna ja praeguseks on justiitsministeerium ka jõudnud seaduseelnõu valmis vorpida, teema on eriti südamelähedane kindlasti IRL seltskonnale, kelle poliitikakujundaja Kaur Hanson on kindlasti üks prominentsemaid lastevägistajaid Eestis. Samas taunis pr Sepp pedofiilide jne seksuaalkurjategijate avaliku registri loomist , pidades seda kurjategijate ‘diskrimineerimiseks’.

Heili Sepa järgmine prohmakas oli kindlasti tulevahetus Võrumaal 2011 aasta mais, kus hoogtöö korras saadeti Kapo läbi otsima eravaldust, mille tulemusel hukkusid kaks inimest, kellest üks oli tsiviilisik ja teine kaitsepolitseinik.

Viimastel päevadel on ‘truu käsutäitja’ nagu proua Seppa mõnel pool iseloomustatakse, näinud kõvasti vaeva IRL ja Reformierakonna mainekampaania edendamisega. IRL ja Reformi maine on kõvasti räsida saanud elamislubade skandaaliga seoses, milles prokuratuur ei näinud midagi kriminaalset, nüüd oli vaja korraldada meediatsirkus a la võtame Keskerakonna korruptandid vahele. Raudne ja Stelmach said teatavasti kahtlustuse seoses Tallinna Sadama aktsiate müügiga, mitte seoses elamislubadega.

Seega rakendatakse Eestis õigusmõistmist valikuliselt. Pr Sepa püha üritus tundub kuidagi kahtlane,  Keskerakonna väidetavad korruptsioonijuhtumid võetakse luubi alla, samas koalitsiooniparteide  palju ulatuslikumale korruptsiooniskandaalile vaadatakse läbi sõrmede. Juba see on skandaalne. Seda et õiguskaitseorganid on Eestis võimuparteide tööriistad, arvavad paljud, kes Eesti asjadega rohkem kursis kui mina.

KAPO agendid Tallinna Vanalinnas peale KE reidi

Korruptsioon on aga Eestis nii laialt levinud, et see on jäänud silma ka Brüsselile, tänu millele keerati kinni eurorahade kraanid. Ka politsei ja KAPO ise pole jäänud skandaalidest puutumata – KAPO tippametnik Indrek Põder arreteeriti seoses altkäemaksusüüdistustega, samas kriminaalasjas on esitatud kahtlustus ka politsei sisekontrolli büroo juhile Meelis Tanielile. Taolistesse juhtumitesse tuleb siiski teatus skeptitsismiga suhtuda, näiteks endine kapolane Maidu Põldma pääses igasugustest süüdistusest puhtalt ja töötab politseis edasi. Samamoodi  kukkus kokku ka endise kaitsepolitseiniku Priit Tikerpe kohtuasi, kes samuti õigeks mõisteti. Seetõttu võib öelda et Eestis kusagil poliitbüroo tagatubades kokkuklopsitud kriminaalasjad ja pahatihti aastaid kestvad õigusrumbad,  on pigem mõjutusvahendiks, avalikkusele puru silma ajamiseks ja boonuseid teenivad selle pealt mitte ainult ajalehtede müügimehed.

President Ilves ütles hiljuti ÜRO Peaassambleel et Eestis olevat need ajad jäädavalt möödas kus ‘öösel kell 3 uksele koputati’.

Viimaste sündmuste valguses paistab et prokurör Heili Sepa sõda, muidugi oma tööandjate käsul,  käib selle nimel, et see nii ei oleks.

Viited Delfi, ERR, Õhtuleht, Postimees, Koguja Kroonikad

Our Man In Estonia ehk ‘Ameerika kindrali’ tapmine Eesti moodi

Kui president Lennart Meri 1993 aastal Aleksander Einselni Eesti Kaitseväge juhtima kutsus, kirjutas ajakiri People artikli  ‘Our man in Estonia’ , märkides et tegemist on väga tunnustatud ameerika koloneliga. Riigidepartemang (State Department) polnud Einselni sammu üle sugugi õnnelik, vaid soovis võtta temalt nii USA kodakondsuse kui ka pensioni. People.com

Erukindral Aleksander Einseln

Einseln sai juhtida Eesti Kaitseväge paar aastat kui ta ametist vabastati. Meri põhjendas oma otsust Einselni sekkumisega poliitikasse. Vabastamist toetasid tollal riigikaitsenõukogus istunud Siim Kallas, Tiit Vähi, Andrus Öövel, Märt Rask ja Toomas Savi.

Mis aga järgnes on kindlast üks häbiväärsemaid lehekülgi iseseisva Eesti ajaloos.

Nimelt algas Einselnile tõeline nõiajaht, kus teda süüdistati sajas patus ametlikult ja mitteametlikult alates relvadega sahkerdamisest, lõpetades reisilaeva Estonia põhjalaskmiseni.

KAPO ametnikud vedasid silmapaistvat Ameerika ja Eesti sõjaväeohvitseri ühelt ülekuulamiselt teisele.Näiteks Kirjutas Virkko Lepassalu kuidas ‘nahktagis ja siniseks löödud silmaga’ kaitsepolitseinik tuli Einselnile järele nagu mõni gangster.(Luup nr 20) Selline oli/on kahjuks Eesti tase.  
KAPOt juhtis siis endine nõukogude miilits, hilisem siseminister Jüri Pihl, kes praeguseks on ärimaailma siirdunud ja istuvat ühes nõukogus koos’endise KAPO kahtluslalusega, kes on ühtlasi ka tema kolleeg politseist’.(Äripäev.01.2011)
Einseln ise ajas taga tõde ja õigust mõõda kohtuid, nõudes kompensatsiooni au ja väärikuse kaitseks, kuid jäi ikka kaotajaks pooleks.

Kaitseväe Peastaabi relvaäri süüdistust veeretasid eesti õigusemõistjaid nagu kuuma kartulit aastaid, ja Einseln mõisteti võimu kuritarvitamises lõpuks õigeks alles 2003 aastal kuigi uurimine algas juba 1995 aastal.

Eesti ajakirjanduses ilmusid Einselni herjavad artiklid veel aastaid hiljemgi näiteks Eesti Ekspressis eelmisel aastal Andrei Hvostovi sulest ‘Kuidas kindral Einseln riigikaitsele miini pani’  link

Einseln on tõdenud et Eestis ‘valitseb kõikjal korruptsioon ja demgoogiga’, ilmselt said tema julged väljaütlemised talle saatuslikuks. Näiteks soovitas ta Mart Laaril platsi puhastamist alustada iseendast, peale nö pildiskandaali kui tuli ilmsiks et Laar oli Savisaare pildi pihta tulistanud. Eesti on ikkagi riik kus aastakümneid on valitsenud kommunistlik diktatuur, mis on visa kaduma. Teine asi on kas sellest soovitakse lahti saada, kui vaadata kui palju on endiseid kommuniste-karjeriste Eestis võimu juures.

Seetõttu oli Einselni saatus Eestis ette arvata ja kes teab võib olla ta praegu kahetseb oma Eestisse tulekut. Oma lahkumisavalduse esitas ta Merile samal päeval kui temast sai kaitsevähe juhataja.

Sest ega seda Eestit mis oli enne okupatsiooni ja mida paljud vanema põlvkonna inimesed veel mäletavad, pole tänaseks enam olemas.

Kui Einseln vabastati toodi üheks põhjuseks tema erimeelsused kaitseministeeriumiga. Tollal oli kaitseministriks Andrus Öövel, kes võttis tööle riigireeturi Herman Simmi, kes hiljem tunnistas, et on olnud KGB agent ja kes ministeerimis töötades nuhkis Venemaa heaks. Kui skandaal avalikuks tuli, ei suvatsenud kaitseminiser Aaviksoo isegi tagasi astuda.  Praeguseks Öövel ei ole ilmselt enam Eesti poliitikas tegev ja olevat Sveitsi kolinud.

Lennart Meri soovis oma pöördumises Einselnile kannatlikkust, tõdedes samas: Me võlgneme kindralleitnant Einselnile Eesti kaitseväe käimalükkamise õigetele roobastele. See on enamasti olnud mäkke üles lükkamine. Kindralleitnant Einseln ei ole sellele ülesandele alla jäänud.

Äkki tuli ärkamisaeg eestlastele liiga vara, oleks pidanud olema kannatlikum? Või oldi liigagi kannatlikud: isamaa rüüstajad olid juba oma töö teinud.

Ära möista kohut..

Ära mõista kohut, et sinu üle kohut ei mõistetaks’, see tuttav lause pühakirjast ülekantuna Eesti õigussüseemi, ärgitab küsima, kas kohut saavad mõista need inimesed, kelle endi taust sugugi puhas pole.

Tegelikult võiks ka küsida, kas Eesti üldse on õigusriik. Mitmete näidete varal võib öelda, et Eesti on õigusriigist väga kaugel. Eesti õigussüsteemi usaldusväärsust kõigutavad nii kohtunike altkäemaksuskandaalid, kummalised aastatepikkused kriminaaluurimised, mille eesmärgiks paistab olevat opositsioonipolitikute maine õõnestamine ja mis lõpuks kuhugi välja ei vii, nt kurikuulus Panovi juhtum jne Võib öelda ka Eestis ei ole suudetud kinni pidada võimude lahususe printsiibist, poliitika ja õigussüsteem (ja miks mitte ka nö neljas võim ajakirjandus), on paljuski läbi põimunud, jääb mulje et üks on teise lõa otsas.
Samas on selge, et sellised pikalevenivad õigusrumbad rikuvad ka inimeste põhiõigusi.

Samuti on halb, et kohtuotsused on Eestis tihti ettearvamatud, mis kahandab usaldust Eesti õigussüsteemi vastu veelgi.

Kuid millised inimesed mõistavad Eestis kohut?

Näiteks Harju Maakohtu kohtunik Merle Parts (pildil, Delfi)

Paljud mäletavad veel 10 aasta tagust skandaali kus ‘maffiakohtunik’ Parts sai kuulihaava kaela. Tallinna ühes inimtühjast parklas kõlanud lask tekitas tõelise meeditormi, dramaatilised pealkrjad ilmusid ka Soome lehtedes. Parts ise lubas kohtusse kaevata ühe meediaväljaande teise järel, kui nad ‘moonutatud tõe’ avaldamist ei lõpeta.

Merle Partsi kirjeldatakse Eestis, kui ‘kollase meedia lemmikut, kes armastab kuldehteid ja kasukaid’ ja kui ‘võluvat blondiini, kelle kohaleilmumine paneb kihisema iga seltskonna’ (EE juuli 2010). Taoline kirjeldus mõne teise riigi kohtuniku kohta oleks  ennekuulmatu, sest see ei sobiks kokku kohtuniku auväärse statuudiga ja viitaks isegi korruptsioonile õigussüsteemis.

Kohtunik Parts viitas tollal ise et tegu oli eraelulise probleemiga, kuigi (oletatavasti) seadust tundva inimesena ta teab, et privaatsusele kuriteokahtluse korral pole mõtet viidata. Avalik huvi aga juhtunu vastu oli suur, mäletatavasti esitasid isegi riigikogu liikmed Liis Klaar ja Vootele Hansen tollasele siseministrile Seppikule arupärimise seoses Partsi tulistamisjuhtumiga, kuid lõplikku selgust mis juhtus 10 aastat tagasi, pole tänase päevani.

Prokurör Andres Ülviste, kes ütles et Partsi enda käitumises oli kuriteokoosseis, taandas ennast peale seda kiiresti. Kaalul ei olnud ju ainult Partsi, vaid kogu Eesti õigussüsteemi maine. Nimelt väitis Partsi ilmselt ‘kokaiiniuimas ja kogemata’ tulistanud Eero Torger, et Partsil (kes on teatavasti EV valitsuse liikme ex-abikaasa) oli oma tollase abikaasa, kes juhtumisi oli KAPO kõrge ametnik, mõrvamiseks välja töötatud spetsiifiline plaan. Ta soovis oma abikaasa kõrvaldada, ja seejärel lavastada tema surm enesetapuks. Taolise otsuseni olla meeleheitel Partsi viinud abikaasa Priit Tikerpe vägivaldne käitumine.

Kõlab ulmeliselt, üldsegi mitte, kui jätta kõrvale fakt, et Parts oli ja on kohtunik, kelle puhul igasugune kuritegelik käitumine peaks olema absoluutselt välistatud. Torger muutis oma ütlusi ja väitis hiljem et mõtles kogu loo välja. Teada on et Torger loobus oma ütlusest advokaadi soovitusel. Kui ta oleks jäänud oma ütluste juurde, oleks Partsi ähvardanud kuni viie aastane vanglakaristus ja samuti Torgerit ennast, kes oleks sellisel juhul olnud kaasosaline mõrva kavandamises, sest ta oli mõrvaplaanist teadlik ja aitas sellele kaasa Partsile relva hankides.

Ilmselt tehti Torgerile ka selgeks, sinu sõna versus kohtuniku oma,  kumba usutakse. Sugugi ei ole välistatud et Torger pahvatas esimese hooga välja tõe,  raske on uskuda et on olemas inimesi kes arvavad et relva ebaseaduslik omamine (mille tajustkui Partsi kaela üritas veeretada), on raskem kuritegu kui kaasosalus plaanitavas mõrvas. Seega esialgsed ütlused oleks toonud Togerile raskema karistuse kaela. Tavaliselt inimesed ikka üritavad oma osalust vähendada, et võimalikult kergelt pääseda.

Torger suhtles meedia andmetel kuritegelike ringkondadega ja see et auväärt kohtunikuproua temaga üldse kusagil inimtühjas parklas asju ajas on iseenesest mõistetamatu. Partsi sõnul oli tegemist tema turvamehega, kelle palkas ta läbi Pikaro büroo, mida aga Pikaro eitas. Pikaro väidet paistis toetavat ka Torgeri ütlus, et nad sõbrunesid Partsiga ‘ühiste tuttavate kaudu’.

Tulistamisjuhtum klaariti ära kohtuväliselt ja Torgerile määrati karistuseks viis kuud vangistust.

Endine kapolane, Partsi on-off abikaasa Tikerpe oli hiljem koos Panoviga uurimise all viis ja rohkemgi aastat, kuni lõpuks bravuurikalt alanud altkäemaksuprotsess liiva jooksis ja mehed õigeks mõisteti. Tikerpe tituleeris seepeale Eesti õigussüsteemi emotsionaalselt ‘õigusmaffiaks’.

Injuria non excusat iniuriam

Allikad: ajakirjandus