Kenderi kaitseks

See, et Kenderi lühijutu pöhjal alustati kriminaaluurimine on juba iseenesest pretsedenditu.

Eestist on kujunemas ilmselt politseiriik, kus riigiorganid tegelevad tsensuuriga ja sekkuvad loomeinimeste töösse, kuigi ise ei jaga nad sellest ei ööd ega mütsi. Riik on asjata võtnud endale valvekoera ja moraalijüngri rolli. Kenderi väidetava kuriteo puhul jääb ebaselgeks, kes on olnud ohver. Kellele tekitati kahju, kes kannatas? 

Kui kirjanik kirjutab oma teksti, siis ega see ei tähenda, et kirjanik ise nöustuks kõige sellega, mis selles tekstis kirjas on. Detektiivromaanide meister Agatha Christie ‘tappis’ oma teostes kokku umbes 50 inimest, olles ise kõigiti ontlik naisterahvas, kelle puhul pole teada, et ta seadusega pahuksis oleks olnud. Samamoodi ei oleta keegi, et lugeja või potensiaalne lugeja peaks kõik avaldatu heaks kiitma. Samas keelata sellised tekstid, mis on moraali seisukohast küsitava väärtusega, ei ole öige. Kui rookida köik tekstid puhtaks ebameeldivast, – enesetapud, vägivald, ropendamine, valetamine-, ja  sada muud asja,  sellisetest nähtustest, mida me heaks ei kiida, ja jätta alles ainult sellised tekstid, mis on meie moraali ja väärtustega kooskõlas,  siis tuleks pooled maailmakirjanduse väärtteosed ahju ajada.

Me ei kiida heaks seda, et Romeo ennast mürgiga tappis, samas kui Julia ennast pistodaga surnuks pussitas. Fausti leping saatanaga tekitab meis mitmeid küsimusi. Ja mis toimub raamatute raamatus piiblis: Jeesus mõisteti surma mille eest? Mis oli tema kuritegu? Kes oli ohver? Kui see ei olnud õiglus, mis võidule pääses, siis oli see meelevald. Milleks siis sellist karjuvat ülekohust avaldada ja tõlkida sajasse keelde? Miks mitte avaldada teos, kus kuri saab oma teenitud karistuse ja iga hea saab kuhjaga tasutud. 

Püha lihtsameelsus, hüüatas Jan Hus kui ta tuleriidal põletati. Või oli see variserlikkus? Anna aga hagu, mutike. 

Regina Soosalu ootas Malaisias kohut seoses kanepi omamisega

Eile teatas Malaisia politsei, et kinni on peetud ka Regina meessõber, kes on Malaisia kuningliku perekonna liige. Kohus otsustas ta kinni pidada esialgu nädalaks. Samas arreteeriti ka meessõbra tuttav või assistentt nimega Augustine. Veel on arreteeritute hulgas baarman, kaks paadimeest ja hotelli manager.

Kohalik meedia teatas täna, et noorte suhe polnud sugugi pilvitu.
Nad jäid vahele 6 grammi kanepi omamisega selle aasta jaanuaris, oma süüd nad ei tunnistanud. Nad lasti kautsjoni vastu vabaks ja hetkel ootasid nad kohut. Malaisia narkoseadused on ühed rangemad kogu maailmas. Raskemate narkokuritegude puhul (näiteks üle 200 grammi kanepi omamine) karistatakse Malaisias surmanuhtlusega. Antud koguse puhul ilmselt oleks ta pääsenud mõne kuu pikkuse vangistusega ja või/kopsaka rahatrahviga. Soosalule tehti ka narkotest, mis kinnitas, et modell oli kanepit tarvitanud.

Regina pidi saarel peatuma hotellis, mille omanik oli tema meessõbra perekond.
Lääne Elu andmetel oli Soosalu pärit Haapsalust. Perekond sai tema surmast teada mitu päeva hiljem ja sedagi Facebooki kaudu. Regina vanemad peaksid lähipäevil Malaisiasse saabuma. 
Malaisias on Soosalu juhtum saanud suure avaliku tähelepanu osaliseks.

Allikas: TheMalayMailOnline 

9-aastase Varvara juhtum

9-aastane Varvara kadus Narvas mõni päev tagasi ja tema vägivallatunnustega surnukeha leiti täna tema kodu lähedalt jäähalli juurest. Tüdruku surnukeha oli riieteta ja ta oli maetud lume alla.

Pildil Varvara Ivanova

Politseiameti peadirektor Raivo Küüt ütleb Delfis et juhtum on erakordne ja midagi sellist pole Eestis varem juhtunud. Kes on lugenud endise prokuröri Heino Tõnismägi mälestusi ‘Ajaroimad’ , teab et see ei pea paika. Taolised juhtumeid tuleb Eestis tõesti ette haruharva. Ometi on olnud selliseid juhtumeid ka varem.

Lapseröövijuhtum leidis aset aastal 1968, kus 8-aastane Dagmar kadus Tallinna linnast päise päeva ajal, nagu vits vette. Tema surnukeha leidsid juhuslikud möödakäijäd Rocca Al Marest. Lapse röövijaks osutus siseministeeriumi töötaja. Teda karistati surmanuhtlusega, mis ka täide viidi.  link

Aastast 1989 on teada juhtum kus lapserööv osutus lavastuseks. 2-aastane Mailis kadus Pärnu-Jaagupi lähedalt Ertsma külast ja tema surnukeha leiti tiigist samal päeval. Siis kahtlustas politsei või tollal miilits) tshuvassist naabrimeest, kuid tüdruku pere ja lähisugulasi üle kuulates langes kahtlus tüdruku emale, kes ka teo üles tunnistas. Ta tekitas ka tüdrukule vigastusi, mis viitasid vägistamisele. Tüdruku olevat ta tapnud ‘raevuhoos’. Teda karistati 8 aastase vangistusega.

Taolised kuritegude uurimine on alati väga keeruline. Eesti politseil puudub tõenäoliselt kogemus ja oskus antud kuriteo kiireks avastamiseks.

Hetkel uuritakse kuritegu vabaduse võtmisena ja lahkamine tulemustest selgub täpne paragrahv. Hetkel ei ole siiski kahtlust, et tegemist on mõrvaga. Võttes arvesse et tüdruk oli maetud lume alla ja tema surnukeha oli alasti, ei saa juhtumit õnnetusjuhtumina või loomuliku surmana kuidagi kvalifitseerida. Kui tüdruk suri vägivalla tõttu, on tegu tapmisega igal juhul.

Et raskendavana asjaoluna võib pidada ohvri vanust, samuti võimalikku seksuaalrünnakut, peaks tegu minema mõrvaparagrahvi alla, kus tegijat ootab eluaegne vangakaristus, mis Eestis on miinimum 30 aastat, kui president kurjategijale varem armu ei anna (seni pole seda ükski president eluaegsete puhul teinud).

Esimesena sammuna peaks läbi kammima piirkonnas elavad pedofiilid ja seksuaalkurjategijad. See ei peaks keeruline olema, arvestades et enamik on politseiregistris.

Suhteliselt ebatõenäoliseks tuleb pidada väiteid, et tüdruku surnukeha on alles hiljem leidmispaigale toodud. Kui linn oli täis vabatahtlikke, kes liikusid ka öösel, siis vaevalt kurjategijal oleks olnud julgust surnukehaga avalikus paigas toimetada. Ei oska öelda, kas tüdruku otsingutel kasutati koeri, kuid lume alt ei saa koerad alati lõhnajälge, nii et tüdruku laip on olnud ilmselt samas kohas kogu aeg.

Foto Postimees

Ühe versioonina uuritakse lapse kadumisjuhtumite puhul rutiinselt, kas nö lapserööv ei ole lavastus ja kas laste vanematel või teistel pereliikmetel pole süüd lapse kadumises. Laps on tapetud arvatavalt kusagil mujal, kuid kuriteopaik ei ole teada. Vähemalt meedias avaldatud piltide põhjal ei ole küll näha et politseinikud laiba leidmiskohal põhjalikku tööd oleks teinud, otsides DNA jälgi jne (Loomulikult on siin võimalus et jäähalli juurest leidub kellegi DNA, kes pole üldse kuriteoga seotud, vaid on näiteks tüdruku otsingutel kaasa löönud. Kõik see teeb kurjategija tabamise veelgi keerilisemaks.) Samuti ei ole teada, et lapse kodu oleks üle vaadatud. Politsei pole ühtegi versiooni välistanud, kuid kuna on sissetoodud nö Venemaa liin – kuigi pole mingit põhjust uskuda, et kurjategija oleks Venemaalt – siis võib arvata, et uurimine on üsna ummikus.

Eestis kodanike väljaandmisel tõendeid ei hinnata

Vastavalt EV riigiprokuröri Norman Aasa selgitustele ERR riigiportaalile annab Eesti välisriikidele välja aastas 40-60 inimest. Loovutamisostusega seoses ei hinda kohus tõendeid vaid inimene antakse peaasjalikult võõrriigile alati välja. Venemaaga on Eestil leping mille kohaselt Eesti oma kodanikke ei loovuta. 40-60 inimest aastas tundub väikese riigi kohta suur arv.

Samas on riike, kes oma kodanikke välisriikidele üldse ei loovuta. Loovutamisotsuse võib küll vaidlustada kohtus, kuid suure tõenäosusega antakse isik alati välja.

Hiljuti tuli ilmsiks Neeme Lauritsa juhtum, kes süütuna Soomes vangi mõisteti. Eesti andis oma kodaniku silma pilgutamata välja, tagamata talle vähimatki õiguslikku kaitset.

Eesti on seotud mitmete Euroopa Liidu kui ka rahvusvaheliste lepingutega, samad lepingud kohustavad Eestit kaitsma ka inimeste õigusi. Eestis ühtegi eraldi seadust nagu näiteks Soomes mis loovutamisprotsessi reguleeriks, pole. Kahetsusväärselt ei pea Eesti Vabariik vajalikuks kaitsta oma kodanike õigusi vaid loodab pimesi võõrriigi õigusmõistmise objektiivsusele.

Lisaks aastatepikkusteks venivatele kohtuprotsessidele, teeb siis Eesti ka selliseid kahtlasi loovutamisotsuseid, rikkudes räigelt oma kodanike õigusi. Et inimõigustega on Eestis lood halvad, seda näitab ka Euroopa Inimõiguste kohtu statistika, kus mõne aastaga on Eesti kohta tehtud kaebuste arv kasvanud üle kahe korra. (PM 05.02.12)

Antud väljaandmis-praktikat ei saa pidada õigusriigi vääriliseks. Sellised väljaandmised näitavad eelkõige Eesti riigi nõrkust ja lakeilikkust, võib öelda ka ükskõiksust.

ERR

Piinlik juhtum kaitseministeeriumis

Esialgse info kohaselt sisenes neljapäeval 11. augusil Tallinna Kaitseministeeriumi hoonesse meesterahvas kes oli ilmselt relvastatud ja tal oli kaasas ka lõhkeainet.

Ametlik versioon tuleb tunnistada on netikommentaarides vastu võetud mõningase skeptitsismiga.

Et keegi vigastada ei saanud, olevat korrakaitsjate tubli töö tulemus. Kuid kas selline enese saba kergitamine ka põhjendtud on, me ei tea ega ilmselt saa ka kunagi teada. Kahtlusalune olevat ohtralt politseinike pihta tulistanud ja lausa lõhkeaine pakke lõhanud, millega õigustati tema mahalaskmist. Samas jäid ministeeriumi hoone kahjustused minimaalseks ja politseinikest keegi vigastada ei saanud, kuulirahest hoolimata.

Foto sündmuskohalt/Postimees

Ründaja isik on teada, ta on Tartu Ülikoolis juristihariduse saanud 57-aastane Karen Drambjanil. Tal oli ilmselt Maardus omanimeline advokaadi büroo, millel ei olevat läinud viimasel ajal kõige paremini. Mees ilmselt ei rääkinud eesti keelt, seetõttu oli tal omal alal ka raske tegutseda.

Meedias räägitakse mehe äkilisest iseloomust, samas tuuakse näiteks norra massimõrva. Tuleb meelde Liibanoni juhtum, eestlased tahaksid nagu vägisi pildile saada rahvusahelisel areenil, et ennast tõsiseltvõetava riigina näidata. Aga uurimine jõudis vaevalt alata kui Ansip juba Norrast saadud inspiratsiooni versiooniga välja tuli ja Laar omakorda rõhutas, et tegemist oli vasakpoolse maailmavaatega inimesega, ja arvas et teo motiiv oli kindlasti poliitiline. Muide Norra massimõrvar pidas ennast pigem paremäärmuslaseks. Eesti andis vastulöögi – ka vasakpoolsed oskavad! Ometi on need kaks sündmust võrreldamatud, Eestis ohvreid ei olnud ja Norra massimõrvar planeeris oma rünnakuid aastaid, Eesti juhtumi põhjal küll midagi sellist oletada pole alust. Muidugi pole välistatud taoliste juhtumite kordumine tulevikus. Ükski riik pole nende eest täielikult kaitstud.

KAPO pressikas meenutas pigem mõne vene õigusorgani jututuba,  kus oli kuulda vastuseid ‘ei kommentaari’ ja ‘kust se seda kuulsite’.

Kui KAPO komissar eitas pressikal et pantvange võeti siis Aktuaalses Kaameras ta rääkis juba vastupidist, samas klassikalise pantvangi draamaga ei olevat olnud tegemist, kuna nõudmisi ei esitatud. Siingi tuleb meelde Liibanoni juhtum, ka siis kinnitasid poliitikud üksteise võidu, et nõudmisi pole.

Poliitlisest vahu kloppimisest hoolimata võiks arvata et tegemist oli mõne isiksuse või psüühilise häirega inimesega, meeltesegadushoos kordapandud teoga.

Ansip lubab nüüd ministeeriumi turvalisse koha kolida. Arvata on et Venemaa heaks nuhkinud Simmi tegevus tekitas riigile oluliselt rohkem kahju,  samas võib riik kui selline ennast ilmselt turvaliselt tunda ka edaspidi, sest NATO vihmavari on vihmasel päeval varnast võtta. Vähemalt nii loodetakse.