Posted in justice, kuriteod, mõrv, uudised

Regina Soosalu ootas Malaisias kohut seoses kanepi omamisega

Eile teatas Malaisia politsei, et kinni on peetud ka Regina meessõber, kes on Malaisia kuningliku perekonna liige. Kohus otsustas ta kinni pidada esialgu nädalaks. Samas arreteeriti ka meessõbra tuttav või assistentt nimega Augustine. Veel on arreteeritute hulgas baarman, kaks paadimeest ja hotelli manager.

Kohalik meedia teatas täna, et noorte suhe polnud sugugi pilvitu.
Nad jäid vahele 6 grammi kanepi omamisega selle aasta jaanuaris, oma süüd nad ei tunnistanud. Nad lasti kautsjoni vastu vabaks ja hetkel ootasid nad kohut. Malaisia narkoseadused on ühed rangemad kogu maailmas. Raskemate narkokuritegude puhul (näiteks üle 200 grammi kanepi omamine) karistatakse Malaisias surmanuhtlusega. Antud koguse puhul ilmselt oleks ta pääsenud mõne kuu pikkuse vangistusega ja või/kopsaka rahatrahviga. Soosalule tehti ka narkotest, mis kinnitas, et modell oli kanepit tarvitanud.

Regina pidi saarel peatuma hotellis, mille omanik oli tema meessõbra perekond.
Lääne Elu andmetel oli Soosalu pärit Haapsalust. Perekond sai tema surmast teada mitu päeva hiljem ja sedagi Facebooki kaudu. Regina vanemad peaksid lähipäevil Malaisiasse saabuma. 
Malaisias on Soosalu juhtum saanud suure avaliku tähelepanu osaliseks.

Allikas: TheMalayMailOnline 

Advertisements
Posted in mõrv, uudised

Malaisias tapetud Eesti modelli elukaaslane oli Johori prints

Regina Soosalu, kes Malaisias eelmisel nädalal ilmselt tapeti, elukaaslane Tengku Alang Reza on sealse kuningliku perekonna liige, Johori prints.

Paarike oli tihti käinud Pulau Rawa saarel puhkamas. Tundub et Regina oli Malaisias suhteliselt edukas modell.
Eestiga oli tal praktiliselt suhted katkenud, kodustega suhelnud ta väga harva.
Saatuslikul päeval oli Regina läinud randa jalutama ja tema elukaaslane oli jäänud hotelli. Rannalt hiljem tema surnukeha ka leiti. Saarele oli paarike saabunud samal päeval.

Pildil Regina elukaaslasega

Kohalik politsei ütleb, et tema elukaaslasel ei ole Soosalu surmaga mingit pistmist. Samas on kahtlane kas printsi osalust seal vaevalt keegi uurida julgeb, ta ei pruugi tapja olla, ta on võinud näiteks ka mõrva tellida. Ilmselt suurema skandaali ärahoidmiseks Soosalu mõrva siiski uuritakse ja uppumisversioon on nüüd lõplikult kõrvale heidetud, võib olla leitakse isegi süüdlased. Samas ei tähenda et prints oleks Malaisias tuntud isik, kuninglikke perekondi on Malaisias mitmeid ja lapsi on neil alati palju, neli-viis. Johor on üks arenenumaid piirkondi Malaisas. Samas nö kuulujuttude tasemel on räägitud et printsil on olnud  tülisid Johori sultaniga, ja tema maine pole just kõige parem. Kuninglikus hierharhias ta kõrgel kohal pole.

Pildil Pulau Rawa saar, kus Regina Soosalu tapetuna leiti

Sõprade sõnul oli Reginal ja tema elukaaslasel viimasel ajal palju tülisid. Ajaleht ei täpsusta, miks nad tülitsesid, ilmselt mängis rolli kultuuride erinevus, Soosalu elukaaslane oli moslem.
Malaisia politsei teatel on seitse inimest üle kuulatud seoses Soosalu juhtumiga ja kaks on hetkel kinni peetud.
(Kohalik meedia, muide tutvustab Regina kodumaad kui ‘väikeriiki Venemaa külje all)
The Straits Times

Posted in õigusemõistmine, inimröövid, kadunud, kriminaalasi, kuriteod, mõrv, uudised

9-aastase Varvara juhtum

9-aastane Varvara kadus Narvas mõni päev tagasi ja tema vägivallatunnustega surnukeha leiti täna tema kodu lähedalt jäähalli juurest. Tüdruku surnukeha oli riieteta ja ta oli maetud lume alla.

Pildil Varvara Ivanova

varv444

Politseiameti peadirektor Raivo Küüt ütleb Delfis et juhtum on erakordne ja midagi sellist pole Eestis varem juhtunud. Kes on lugenud endise prokuröri Heino Tõnismägi mälestusi ‘Ajaroimad’ , teab et see ei pea paika. Taolised juhtumeid tuleb Eestis tõesti ette haruharva. Ometi on olnud selliseid juhtumeid ka varem.

Lapseröövijuhtum leidis aset aastal 1968, kus 8-aastane Dagmar kadus Tallinna linnast päise päeva ajal, nagu vits vette. Tema surnukeha leidsid juhuslikud möödakäijäd Rocca Al Marest. Lapse röövijaks osutus siseministeeriumi töötaja. Teda karistati surmanuhtlusega, mis ka täide viidi.  link

Aastast 1989 on teada juhtum kus lapserööv osutus lavastuseks. 2-aastane Mailis kadus Pärnu-Jaagupi lähedalt Ertsma külast ja tema surnukeha leiti tiigist samal päeval. Siis kahtlustas politsei või tollal miilits) tshuvassist naabrimeest, kuid tüdruku pere ja lähisugulasi üle kuulates langes kahtlus tüdruku emale, kes ka teo üles tunnistas. Ta tekitas ka tüdrukule vigastusi, mis viitasid vägistamisele. Tüdruku olevat ta tapnud ‘raevuhoos’. Teda karistati 8 aastase vangistusega.

Taolised kuritegude uurimine on alati väga keeruline. Eesti politseil puudub tõenäoliselt kogemus ja oskus antud kuriteo kiireks avastamiseks.

Hetkel uuritakse kuritegu vabaduse võtmisena ja lahkamine tulemustest selgub täpne paragrahv. Hetkel ei ole siiski kahtlust, et tegemist on mõrvaga. Võttes arvesse et tüdruk oli maetud lume alla ja tema surnukeha oli alasti, ei saa juhtumit õnnetusjuhtumina või loomuliku surmana kuidagi kvalifitseerida. Kui tüdruk suri vägivalla tõttu, on tegu tapmisega igal juhul.

Et raskendavana asjaoluna võib pidada ohvri vanust, samuti võimalikku seksuaalrünnakut, peaks tegu minema mõrvaparagrahvi alla, kus tegijat ootab eluaegne vangakaristus, mis Eestis on miinimum 30 aastat, kui president kurjategijale varem armu ei anna (seni pole seda ükski president eluaegsete puhul teinud).

Esimesena sammuna peaks läbi kammima piirkonnas elavad pedofiilid ja seksuaalkurjategijad. See ei peaks keeruline olema, arvestades et enamik on politseiregistris.

Suhteliselt ebatõenäoliseks tuleb pidada väiteid, et tüdruku surnukeha on alles hiljem leidmispaigale toodud. Kui linn oli täis vabatahtlikke, kes liikusid ka öösel, siis vaevalt kurjategijal oleks olnud julgust surnukehaga avalikus paigas toimetada. Ei oska öelda, kas tüdruku otsingutel kasutati koeri, kuid lume alt ei saa koerad alati lõhnajälge, nii et tüdruku laip on olnud ilmselt samas kohas kogu aeg.

Foto Postimees

varv5

Ühe versioonina uuritakse lapse kadumisjuhtumite puhul rutiinselt, kas nö lapserööv ei ole lavastus ja kas laste vanematel või teistel pereliikmetel pole süüd lapse kadumises. Laps on tapetud arvatavalt kusagil mujal, kuid kuriteopaik ei ole teada. Vähemalt meedias avaldatud piltide põhjal ei ole küll näha et politseinikud laiba leidmiskohal põhjalikku tööd oleks teinud, otsides DNA jälgi jne (Loomulikult on siin võimalus et jäähalli juurest leidub kellegi DNA, kes pole üldse kuriteoga seotud, vaid on näiteks tüdruku otsingutel kaasa löönud. Kõik see teeb kurjategija tabamise veelgi keerilisemaks.) Samuti ei ole teada, et lapse kodu oleks üle vaadatud. Politsei pole ühtegi versiooni välistanud, kuid kuna on sissetoodud nö Venemaa liin – kuigi pole mingit põhjust uskuda, et kurjategija oleks Venemaalt – siis võib arvata, et uurimine on üsna ummikus.

Posted in kuriteod, mõrv

Topeltmõrv Mulgimaal 1982 aastal: Kas avaldatud teos sai kirjanikule saatuslikuks?

Silver Anniko oli eesti kirjanik, kes mõrvati Mulgimaal 1982. aastal. Mõrvar ei andnud armu ka tema abikaasale Laine Metsale. Perekonna kuu vanune tütar Tiiu jäi õnneks ellu.

Silver Anniko avaldas 1979 aastal romaani Rusikad, mis sai kiiresti menukiks. See ajas võimud ärevile.

Romaan sai nõukaajal olla müügil mõni kuu, kui ta lettidelt korjati. Raamat saavutas momentaalselt kultusraamatu staatuse. Mäletan lapsepõlvest kuidas mõrvaloost kodus vaikselt räägiti, see uudis oli paljudele väga shokeeriv.

Kuigi sellest ajast on hulga vett merre voolanud siis muutunud on selle 30 aasta jooksul väga vähe.

Rusikate kordustrükk eelmisel aastal tõi kaasa politseilise uurimise

Raamat korjati poelettidelt, isegi raamatukogud olid sunnitud juba nendeni jõudnud eksemplarid politseile loovutama. Põhjuseks toodi et kirjastajal puudusid raamatu avaldamiseks õigused, kes omakorda ütles et ei jõudnud Anniko pärijatega kokkuleppele. See kõik andis Eesti politseile aluse uurimise alustamiseks, mida juhtis Põhja ringkonnaprokuratuuri majandus- ja korruptsioonikuritegude osakonna prokurör Dmitri Teplõhh. Ajaleht Postimees üritas võtta ühendsust mitmete Anniko pärijatega kes aga kõik teatasid, et nad ei soovi sellesse loosse sekkuda või ei tea sellest midagi. Aastate jooksul sisse juurdunud hirmutamistaktika töötab ka tänases Eestis väga hästi.

Loomulikult oli 1979 avaldatud romaanist Rusikad välja tsenseeritud väga palju materjali.

Väidetavalt oli see materjal Anniko poja Silveri valduses, kes oli andnud käsikirja ajaleht Sakalale avaldamiseks 1996 aastal. Ajaleht aga oli hiljem talle teatanud et kahjuks läks käsikiri kolimise käigus kaduma. Nii et valgustkartvaid paljastusi oli seal ilmselt omajagu.

Ise ma raamatut lugenud ei ole, kuid sümboolselt võiksid rusikad olla ka võimu sümboliks, omamoodi jõudemonstratiooniks, võimule allumatute teisiti mõtlejate suhtes.

Ja kellele ikka meeldib kui tema kappe tuulutatakse, aga täielises Eesti Vabariigi on neid, kelle kappides luukered kolisevad, kahetsusväärselt palju.

 

Kes tappis Silver Anniko ja tema abikaasa.

Ametliku versiooni kohaselt oli mõrvariks kohalik mees Vambola Naarits. Ta oli varem kohtulikult karistatud, selliste kuritegude eest nagu näiteks väetisekoti varastamise. Kohalike sõnul oli Naarits mõningase arengupeetusega või lihtsameelne, selline mees on sobiv sihtmärk kui kellegile on vaja midagi ‘pähe määrida’. Huvitaval kombel on väljendit ‘ametlik versioon’ kasutatud antud topeltmõrva puhul mitmeid kordi, näiteks ka Postimees eelmisel aastal. Välistada ei saa ka võimalust, et Naarits toimis kellegi käsul või tal oli kaasosalisi.

Naaritsat karistati surmanuhtlusega, mis ka kiirelt täide viidi.

Ametliku versiooni kohaselt oli teo motiiviks röövmõrv.

Röövmõrvaga oli aga toimunul äärmiselt vähe pistmist. Uurimine väitis et Naarits oli kutsunud kirjaniku endale külla ‘mööblit tõstma’  ja tulistas siis Annikot rindu. Naarits oli kirjaniku hea tuttav ja abistas peret teinekord talutöödel. Anniko ei surnud aga kohe, peale seda hakkas mõrvar oma ohvrit julmalt peksma relvapäraga kuni ta suri. Seejärel uputas ta laiba paisjärve. Seejärel olla Naarits sõitnud rattaga Söödi tallu, kus ta peksis surnuks sellesama püssipäraga kirjaniku abikaasa. Talust olevat ta kaasa võtnud natuke toitu, mis röövmõrva versiooniga kuidagi kokku ei lähe. Tapja või tapjate poolt ülesnäidatud julmus kõneleb pigem suurest vihast Anniko vastu ja võimalikust isiklikust motiivist. Mõne arvamuse kohaselt oli Naaritsa osalus vägagi ebatõenäoline, tal puudus motiiv, lisaks oli ta kõhetu ja väikese kehaehitusega kellel tapatöö oleks üle jõu käinud. Anniko poja sõnul ei olnud Silver Annikol olulisi sääste, raamatu honorari eest ostis ta talu Mulgimaal Pirmastu külast kus ta oma elukaaslase ja tütrega elas.

Kas Anniko ja pastor Harald Meri mõrva vahel on seos?

Palju on spekuleeritud selle üle kas Mulgimaal toimunud veretöö võis olla seotud Türi topeltmõrvaga ehk siis pastor Harald Mere ja tema koduabilise Valve Kleini tapmisega. Romaani ühe peategelase prototüübiks (romaanis tegelane Eero Suternipper) oli pastor Meri.
Ja tõesti samasugust erakordset julmust näitas üles ka Meri ja Kleini mõrvar (või mõrvarid). Silver Anniko ja pastor Meri olid mitte ainult sarnase saatusega mehed, vaid ka omavahel head tuttavad. Anniko töötas mõnda aega Türi ja Kolu küla kultuurimaja direktorina ja Harald Meri teenis Türi koguduse õpetajana. Arvati et Anniko oli saanud Merilt materjali oma kavandatava uue raamatu käsikirja jaoks.

1979 aastal avaldatud Rusikad oli kavandanud triloogia esimeseks osaks. Samas soovis Anniko avaldada ka materjali mis oli esimesest osast välja tsenseeritud. Nõukogude -Eesti peatsensor oli paadunud kommunist ja KGB ohvitser Endel Sõgel. Väidetvalt osales ta aktiivselt küüditamistes. Endel Sõgel võitles ka Kautla lahingutes punaste poolel ehk nö hävituspataljonides. Hävituspataljonid mõrvasid Kautlas hulga tsiviileanikke ja põletasid maha talusid, nagu ka mitmel pool mujal Eestis. Sõgelist räägitakse Eestis mõnikord kui kirjandusteadlasest, mis on iseenesest mõnitamine, tema väidetavatest kuritegudest vaikitakse, veel vähem on kellegil pähe tulnud neid uurida. 1989 aastal avati Kautlas monument hävituspataljoni terrori ohvritele, mille õnnistas sisse pastor Meri.

Endel Sõgel kes on nüüdseks üle 10 aasta surnud, oli väidetavalt ühe tegelase prototüübiks Anniko raamatus. Meri kodust oli teatavasti midagi otsitud, kogu maja oli segamini pööratud, enne kui see põlema süüdati. Mis siis võis olla mõrvade tegelikuks motiiviks. Kättemaks, nende poolt kes oma kuritegude paljastamist ja tõe avaldamist kartsid/kardavad?
Jah, kui soovite.

Pildil: Meri õnnistab sisse Kautla mälestuskivi

Allikana on kasutatud Virkko Lepassalu raamatut Valusalt Valge,  2007 ja ajakirjanduses ilmunut

Posted in kuriteod, mõrv

The End Of The Innocence: 8-aastase Dagmari traagiline lugu (Tallinn 1968)

 

Oli 1968 aasta aprillikuu. Nõukogude Eesti miilits sai äreva teate et Tallinnas on kadunud 8-aastane tüdruk.  Tüdruku ema Elvi K rääkis uurijatele: Viisin oma tütre, 8-aastase Dagmari samal hommikul spordikooli võimlemistundi. Peale seda pidi ta koju tulema ja kella üheks kooli minema, aga kooli ta ei läinud. Dagmar on väga kohusetundlik tüdruk, muretsen väga, et temaga on midagi halba juhtunud.

Dagmar oli kõhna kehaehitusega, ta kandis rohelist talvemantlit ja tal olid jalas punased kummikud. Tüdrukul olid heledad juuksed ja suured sinised silmad. ‘Iseloomult on ta pelglik ja võõra inimesega ei oleks ta kindlasti kaasa läinud’, ütles Dagmari ema.

Uurimine

12. aprill 1968 oli reedene päev. Uurimisorganid teatasid lapse kadumisest avalikkusele raadio ja televisiooni kaudu, lootes et kellegil on infot kadunud lapse kohta. Samuti avaldati tüdruku pilt.

Varsti võttis uurijatega ühendust esimene tunnistaja:

Leili Laar: Nägin kuidas Dagmariga sarnanev tüdruk rääkis bussipeatuses umbes kell 11 hommikul, umbes 35-aastase keskealise mehega. Kuulsin kuidas tüdruk ütles mehele, et lähen nüüd koju ja ütlen emale et täna on ilus päev. Tüdruk tuli samasse bussi ja samuti temaga rääkinud meesterahvas. Ma ei pannud tähele millal nad maha läksid. Mees oli korraliku välimusega, normaalse kehaehitusega.

Uurijatel oli põhjust oletada et tegemist oli tõepoolest Dagmariga, sest naise antud kirjeldus sarnanes väga kadunud tüdruku omale. Miilits võttis luubi alla registris olevad seksuaalkurjategijad, uurimisorganitele tuttava kontingendi kelle hulgas nö kommionud, enesepaljastajad jne, kuid tulemusi see ei andnud.

Uurijad helistasid Tallinna haiglatesse, kas tüdrukuga oli juhtunud õnnetus, kuid seegi ei aidanud tüdrukut leida. Siis oli juba põhjust oletada halvimat, tüdruk on sattunud kuriteo ohvriks.

Kadunud tüdruk leitakse surnuna

14. aprillil võttis uurijatega ühendust Malle Luige. Naine oli paanikas ja teatas et ta oli leidnud Tallinnast, Rocca al Marest väikese tüdruku laiba.

Luige: ‘Jalutasin oma sõbra Endeliga mereranna poole kui märkasime kraavis punast väikest kummikut. Tahtsin selle veest välja võtta kuid siis nägin lapse väikest jalga. Hakkasin karjuma, kui nägime et vees on lapse laip, mis oli kaetud okste ja plekitükiga. Mulle tuli kohe meelde, et uudistes räägiti, et Tallinnas oli kadunud väike tüdruk’, ütles tunnistaja.

Uurijad saabusid peatselt kuriteopaigale, peale uurimistoiminguid jäeti sinna ka valve, juhul kui kurjategija peaks sinna naasma, näiteks selleks, et laip paremini ära peita.

Uurimise käigus selgus, et kurjategija oli sõitnud kuriteopaigale autoga ja ilmselt sõitnud kraavi. Lahangu käigus ei leitud tõendeid selle kohta et tüdrukut oleks vägistatud, kuid uurijad ei välistanud, et kuriteo motiiv oli seksuaalne, näiteks vägistamiskatse.

Surma põhjus oli uppumine.

Tüdruku matustel oli palju inimesi, keda miilits ka pildistas. Peagi palusid uurimisorganid meedia vahendusel uuesti nende inimeste abi, kes võisid Rocca al Mare piirkonnas viibida ja midagi kahtlast märgata. See oli tolle aja kohta erakordne, sest kuritegudest üldiselt massimeedias vaikiti.  Uurimine oli väga põhjalik, uurimise käigus saadi kätte mitmeid seksuaalkurjategijad, kellest üks ka hiljem surma mõisteti.

Järgmiseks võttis uurijatega  ühendust tunnistaja Harri Austin, kes rääkis. ‘Sõitsime töökaaslasega Rocca Al Mare piirkonnas ja meie auto peatas mees, kes palus abi, sest ta oli kraavi sõitnud’. Auto värv oli olnud heleroheline, aga registrinumbrit ei osanud Austin öelda. Tema tunnistuse kohaselt oli mees nooremapoolne, tal oli seljas lühike moodne talvejope ja kaelas punane sall. Tunnistaja ütluste kohaselt olid mehel tumedad juuksed ja ta oli laiaõlgne.

Auto omanikku ei õnnestnud uurijatel välja selgitada. Austinit ja tema töökaaslast küsitleti isegi hüpnoosi abil, ja nende antud tundemärkide põhjal tehti kurjategijast fotorobot, mis avaldati meedias.

Uurimises toimub ootamatu pööre

Täiesti ootamatult osutus kuriteo lahendamisel kõige olulisemaks tunnistajaks 14-aastane koolitüdruk Eve. Tüdruk rääkis oma vanematele et sama aasta veebruaris oli mees kes oli väga sarnane fotorobotil olevaga, kutsunud teda oma autosse. Tüdruk keeldus, mees oli olnud väga pealetükkiv ja jälitanud tüdrukut mõnda aega. Mehel oli roheline Moskvits. Kui tüdruk märkas et samal päeval sõitis sama mees oma autoga mööda Kalinini puiesteed, kirjutas ta igaks juhuks üles auto numbri mis oli PX 94-59. Tüdruku vanemad aga ei võtnud ‘väikese tugitoolidetektiivi’ juttu tõsiselt ja palusid tal kogu lugu unustada. Aeg läks.

Ühel õhtul läksid Eve ja tema vanemad tuttavate sünnipäevapeole, kus juhtum tuli jutuks. Samal peol oli juhtumisi kohal ametnik, kes tüdruku juttu uskus ja võttis seejärel uurijatega ühendust.

Kahtlusalune

Uurijad kontrollisid auto numbrit ja olid hämmastunud: auto oli siseministeeriumi ametiauto. (pildil Väino H)

Uurijad hakkasid samuti tüdruku jutus kahtlema kuid kutsusid igaks juhuks auto omaniku Väino H ülekuulamisele. Uurija Nikolai Tartõnskihh meenutab:  Alguses kahtlusalune eitas kõike. Kuulasime teda üle umbes kolm tundi, mäletan et minu kabinet oli täis uurijaid. Meil oli mitmeid töendeid tema vastu. Lõpuks kahtlusalune murdus ja tunnistas üles ka muid kuritegusid: ühe tüdruku seksuaalse ärakasutamise ja teise tüdruku vägistamiskatse.

Dagmariga juhtunu kohta ütles kahtlusalune järgmist: Tüdruk oli tema autos, mees ründas last, kes hakkas karjuma, mille peale mees närvi läks ja hakkas tüdrukut kägistama kuni laps kaotas teadvuse. Lõpuks uputas ta tüdruku kraavi.

Kuriteopaigalt leidsid uurijad rohelise värvi jälgi ja auto küljest kukkunud osi.

Kohtus rääkis süüdistatav et tüdruku surm oli õnnetus. Tema sooviks olla olnud ‘näidata tüdrukule loodust’. Mingil juhul ei kavatsenud ta tüdrukut tappa.

Kohus mõistis Väino H Dagmari mõrvas süüdi ja karistas teda surmanuhtlusega. Kohtu otsus viidi täide samal aastal.

Viimane pilt Dagmarist, tema ema oli pannud lapsele kirstu kaasa tema lemmiknuku

Dagmari ema meenutab oma läbielamisi 25 aastat hiljem:
”Tapja oli minule täiesti tundmatu inimene, kuid tõepoolest oli ta minu tütre matustel.
Mäletan kuidas kohtualuse lähedased mind kohtusaalis mõnitasid.  ‘Selline kisa mingi mõttetu plikatirtsu pärast, kas tõesti peab täismees selle pärast surema?,’’  siunasid nad leinavat ema. ‘Nad helistasid mulle pidevalt öösiti koju ja ähvardasid mind. Kui läksin tütre hauale siis nägin et tema haud oli rüvetatud,’ ohkab ta.

‘Dagmar oli andekas ja eriline laps, koolis läks tal väga hästi. Juba 9 kuu vanusena õppis ta rääkima ja 3-aastaselt lugema. Dagmar oli musikaalne ja mängis klaverit, samuti kirjutas luuletusi’, rääkis Dagmari ema.

Umbes aasta enne oma traagilist surma oli Dagmar kirjutanud oma klassijuhatajale luuletuse, kus olid read:

’’..kui suureks saan siis tulen ma
ükskõik kust kohast – vaatama.’’

Aastal 2011 oleks Dagmar saanud 51 aastaseks

 

Allikana on kasutatud endise riigiprokuröri Heino Tõnismägi raamatut  ’’Ajaroimad, 1997

Posted in kuriteod, mõrv, uudised

Kasuvanemad otse põrgust ehk kuidas Eve ja Meelis Sorts kasulapse surnuks piinasid

Eve 38 a ja Meelis Sortsil 36 a paistis väljaspoolt vaadates olevat kõik kõige paremas korras. Nad olid kodanikud keda nö esimeseks Eestiks kutsutakse.

Maja Pärnu kesklinna lähedal, edukas perefirma mis tegeles kütusetoodete müügiga. Nad einestasid Pärnu parimates restoranides ja käisin puhkamas Pariisis ja Kariibi mere saartel. Eve armastas kalleid riideid, eriti kasukaid. Nad korraldasid oma kodus tihti pidusid kuhu kutsuti sõpru ja äripartnereid, kellele pakuti head-paremat ja kus sampanja voolas ojadena.

Siiski oli üks asi mis paarikese ilusat elu varjutas, nimelt ei saanud nad lapsi ja neil ei olnud pärijaid. Niisiis otsustasid Sorstid võtta endale lastekodust lapse. Nõmme lastekodust said nad endale ‘prooviks’ 5 aastane tüdruku, siiski vaatasid Sorstid varsti et tüdruk ei ole neile sobiv. Esiteks oli tüdruk liiga vana ja teiseks oli tal Sortside meelest raske iseloom. Sorstid ostustasid käitumisprobleemidega lapse lastekodusse tagastada ja nõudsid uut last. Kui rahakott lubab ei ole midagi võimatut päikese all, veel vähem Eesti Vabariigis. Vastavalt pere soovidele pakuti neile uut last, 1-aastast Martinit.

Paarikesele poiss meeldis, nad adopteerisid lapse ametlikult ja laps sai endale Sortside perenime. Probleemid tekkisid õige pea, sotsiaalametnikud, kes kaebusele reageerisid, leidsid et poiss oli alatoidetud ja samuti olid ta näol verevalumid. Siiski arvasid nad, et muretsemiseks pole põhjust.

24 aprillil 1995 sai Pärnu politseikomissar Uno Reedik telefonikõne oma vanalt tuttavalt Meelis Sortsilt, kes palus ‘Tule kohe meile, meie kasupojaga on juhtunud õnnetus. Paistab et ta ei hinga enam.’

Reedik tõttas kohale ja leidi eest lapse verise laiba, mis lebas voodil. Verepritsmeid oli näha nii voodil, vaibal kui Eve Sortsi riietel.

Reedik helistas politseijaoskonda ja teatas juhtunust. Alustati kriminaalmenetlust.

Ülekuulamisel rääkis Eve et laps oli terve õhtu virisenud ja Eve oli kaotanud lõpuks enesekontrolli ja löönud last, kes oli kukkunud põrandale. Lapse suust oli tulnud natuke verd aga muidu paistis, et temaga on kõik enam-vähem korras. Eve oli olnud purjus ja mees oli palunud teda et ta ei helistaks hädaabinumbrile, sest mees kartis. et laps võetakse neit ära.

Laps pandi oma voodisse, kuid järgmisel hommikul märkasid nad, et laps on ilmselt surnud.

Shokeeriv tõde

Juhtunud uurimisel selgus et lapsel olid väga tõsised vigastused, mis olid võinud tekkida ainult väga julma kohtlemise ja peksmise tagajärjel. Lapse surma põhjustasid löögid pea piirkonda, lapsel oli mitmeid vigastusi  samuti keha piirkonnas, lõikehaavu ja verevalumeid.

Samuti märkasid uurijad, et laps oli väike ja alatoidetud. Uurijad jõudsid järeldusele, et Eve Sorts valetab ja otsustasid ta arreteerida.

Sortside majja tehti läbiotsimine, mille käigus leiti ühelt riiulilt videokasette millel oli vägivaldset pornot. Samuti leiti samalt riiulilt paar kasetti mida vaadates selgus, et Meelis Sorts oli filminud kuidas tema abikaasa last piinab ja tema kallal vägivallatseb. Ka lapse tapmine oli videole salvestatud, peale tapatööd harrastas paarike kirglikut seksi.

Uurija Krüger ütles et kui ta videomaterjali vaatas, tuli tal tunne, et hakkab hulluks minema ja parajasti sisenes tema kabinetti üks kolleeg, kelle pilk jäi korraks teleekraanile pidama ja kes seejärel nutma puhkes.

Meelis Sorts tunnistas oma kaasosalust kuid eitas et oli ise lapse suhtes vägivaldne olnud. Eve Sorts imestas veel kohtuski miks ametnikud neile lapse andsid, sest ‘meie ei ole mingid lapsevanemad’. Eve tunnistas samuti et näljutas teadlikult last tema karistamiseks, samuti tunnistas ta korduvat lapse kallal vägivallatsemist.

Mitmed nende sõbrad tuttavad tunnistasi et nad isegi ei teadnud et paaril on laps. Last varjati ilmselt vägivallatsemise varjamiseks.

Eve Sorts sai süüdistuse tahtlikus tapmises, kohtupsühhiaatrid tunnistasid ta terveks ja teda karistati 8 – aastase vangistusega. Meelis Sorts tegi enne kohtuprotsessi algust enesetapu.

Eve Sorst, kui ta põrgusse pole läinud, on tõenäoliselt nime vahetanud. Ühtegi asjaga seotud olnud ametnikku vastutusele ei võetud.

Juhtumist kirjutab täpsemalt Tiiu Põld raamatus Kurjuse karistus 2002

Posted in homicide investigation, kuriteod, mõrv, uudised

Kolmikmõrv Luksemburgis, eestlasest kahtlusaluse isik teada

Pildil Rainer Umda ja mõrvaohver Janika Noormets

 

Luksemburgis kolmikmõrvas kahtlustatava eestlase isik on kohaliku meedia andmel selgunud, selleks on 28 aastane Rainer Umda.

Julm veretöö toimus umbes 400 elanikuga Flaxweileri väikelinnas juulis 2010. Kohalikus meedias Flaxweileri-mõrtsukaks kutsutava noormehe üks väidetavatest ohvritest oli eestlane, tema tüdruksõber 28-aastane Janika Noormets.

 

Teised ohvrid olid 45-aastane Belgia ärimees Eric Lackner ja tema Kõrgõstanist pärit abikaasa.

Süüdistatav on oma teod üles tunnistanud ja samuti osales ta tapatööde rekonstrueerimisel (pildil). Foto Lëtzebuerg Privat

Tapatööd on ta sooritanud kööginoaga millel 25 cm pikkune tera.

Luksemburgi nädalalehe Letzebuerg Privat andmeil sai toimingutega lõplikult selgeks, et Rainer tappis kõigepealt majas Janika ja 35aastase kirgiislanna, seejärel garaaži ees Luksemburgi ärimehe.

Võimaliku motiivi kohta andmed puuduvad, meedias on räägitud kahtlustatava alkoholiprobleemist.

Pildid mõrvapaigast. Volksfreund.de

 

link