Posted in õigusemõistmine, crime, Eesti, justice, Kuriteod, rikos, uudised

Eestlaste poolt toime pandud mõrvad Soomes

Eestlaste poolt toime pandud mõrvad Soomes

Kui vaadata Soome kõige süngemat ehk siis mõrvu ja tapmisi kajastavat statistikat, figureerivad eestlased seal sagedamini,kui ühegi teise rahva esindajad, mis on väikese rahva kohta hämmastav näitaja. Üheks põhjuseks on kindlasti moraalne allakäik nõukaaja viljastavates tingimustes. Kui piirid läksid lahti, tõi see kaasa eestlaste poolt sooritatud kuritegude laine Soomes. Kuritegude ohvrid on olnud nii soomlased kui ka oma kaasmaalsed,kelle hulgas nii pereliikmeid, sõpru ja tuttavaid kui ka naabreid. Kolmel korral on tapmiste eest süüdi mõistetud naine.

1992 tappis eestlane Märt Krischka 55-aastase soome armee erusõjaväelase, major Kari Tiitineni. Mõrv pandi toime Artjärvel, kus asus ohvri suvekodu. Ohver suri pussitamise tagajärjel saadud vigastustesse. Krischka oli Soome läinud tallu abitööliseks. Kohe järgmisel aastal, 1993 pani 22-aastane Inga Kruus Karkkilas toime veretõõ, mille eest ta sai eluaegse vanglakaristuse, lastes maha 39-aastase soomlase, ohvi enda kodus. Kruus ennast süüdi ei tunnistanud ja väitis, et ta olla süüdi lavastatud. Kruus vabanes vanglast 2005 aastal ja elab teatavasti Soomes. 1998 aastal tapsid eestlased Marko Mehik ja Alvin Lind Helsingis oma kaasmaalase 28-aastase Kaido Kiige. Ohver seoti kinni ja visati Anjalankoskel jõkke. 22 ja 23- aastased kurjategijad mõisteti Soomes eluks ajaks vangi. Üks meestest vabanes teadaolevalt 2010 aastal.

1999 kägistas 58-aastane Aleksei Rudve Lahtis surnuks oma abikaasa. Tema sai tapmise eest 9 aastat. Paar oli selleks ajaks Soomes elanud 6 aastat.

2000 aastal tappis Alvar Oraver 33-aastase kohaliku naise. Tapmine toimus Tammela vallas, vanas meiereis ja mõrvarelv oli lihanuga, kurjategija oli ametilt lihunik. Oraver oli varem elanud samas majas koos ohvri ja tema meessõbraga. Naine oli soovinud, et mees välja kolib ja teo motiiv oli ilmselt kättemaks. 2001 aastal tappis 38-aastane Sulev Allmere 31-aastase läti kodaniku, Helsingi lähedal Tuusulas. Ohver tapeti lasuga pähe. Kuriteo eest mõisteti talle 12 aasta pikkune vangistus. Teo motiiviks olid erimeelsused, mis oli tekkinud narkorahade jagamisel.

2003 aastal tappis Helsingis Eestist pärit 39-aastane Olga Kello tüli käigus noahoopidega oma abikaasa Viktori. Naine väitis, et tegemist oli enesekaitsega, oma abikaasa surma põhjustamise eest mõisteti talle 6 aastat vangistust. 2004 aastal tappis Soome tööle tulnud 37-aastane Valdo Võrel Raisios 36-aastase soomlase. Mõrv toimus uusaastaööl ja kurjategija oma ohvrit ei tundnud. Võrel elas samas majas, arvatavasti oli soomlane tugevas joobes eksinud korteriga. Samuti alkoholi tarvitanud Võrel tungis talle kallale, ohver suri peksmise tagajärjel. Võrel lohistas ohvri laiba rõdule ja viis selle järgmisel päeval autoga metsa. Võrelile mõisteti 9 aastat vangistust. file63400774_3396d9ab.jpg 2006 aastal tapeti Helsingis 61-aastane majandusteaduste professor. Veretöö eest mõisteti süüdi kaks mees, kellest üks oli Eesti kodanik 23-aastane Mika-Martti Zukov. Teo motiiv oli rööv, mehed soovisid professori purju joota ja temalt väärtasju varastada. Kui korteriperemees külalistel lahkuda palus, lõi Zukov teda viskipudeliga pähe, haarates tema korterist kõik vähegi väärtusliku kaasa. Karistuseks mõisteti talle 11 aastat.

2008 pussitas Vantaas 35 -aastane Jüri Tallerma armukadedushoos oma soomlasest eksabikaasat. Kuritegu leidis aset Martinlaakso bussipeatuses ja mehel polnud see esimene kord oma elukaaslase kallal vägivallatseda. Naise vigastused olid eluohtlikud aga ta jäi siiski ellu. Kuritegu toimus naise 4-aastase lapse silme all. Mees tunnistas ennast süüdi ja sai süüdistuse mõrvakatses. Karistuseks seitse aastat vangistust.

2011 aastal tappis Eestist pärit 37-aastane Oleg Kasutin püstolilaskudega 64-aastase soomlase, tulistades teda ohvrile kuulunud käsirelvast külje pealt kaks korda rindkeresse..Kuritegu pandi toime Kouvolas. erakorteris. Kasutin soovis tappa ka peremehel külas olnud 55-aastast meest, keda ta selga tulistas. Raskelt haavatud ohver suutis aga majast põgeneda ja lasi naabritel abi kutsuda. Karistuseks määrati Kasutinile mõrva ja mõrvakatse eest 12 aastat vangistust

2012 tappis 27-aastane Karmen Kivilo Nurmijärvel oma kaks vastsündinud beebit Algselt sai ta elueagse vangistuse aga ringkonnakohus pidas tegu 4-aasta pikkuse vangistuse vääriliseks .

2014 aastal mürgitas Eestist pärit Lembit Kapanen 84-aastase naise. Mees pidas Salos vanurite hooldusega tegelevat firmat ja oli ohvriga kliendisuhtes. Lisaks mõisteti Kapanen süüdi ebaseaduslikus tervishoiutegevuses, võltsimises, omastamises ning kolmes mõrvakatses. Mõrva motiiviks oli raha ja kasuahnus, sest ohver oli teinud mehe nimele testamendi. Pärandust Kapanen ei saanud, küll aga eluaegse vangistuse.

Pilt kohtusaalist (YLE) kapanen.jpg

2015 aastal laskis 27-aastane aastane Erik Bekker Suonenjoel maha oma 25-aastase venna. Mees sai kaheaastase vangistuse relvaga ettevaatamatult ümberkäimise eest ja kannab karistust Eestis.

Loodetavasti võtavad eestlased end ükskord kätte ja lõpetavad vägivallatsemise hõimurahva juures. Seni aga pole Kalevipoegade ja tütarde suurtest tegudest teisel pool lahte põhjust rääkida.

Artikliis on kasutatud allikatena murha.info foorumit, Soome ja Eesti ajakirjandust
Advertisements
Posted in õigusemõistmine, justice, Kuriteod, uudised

Veelkord Kenderi kaitseks

Üleskutse Kenderile kambakas teha võib esmapilgul isegi ilusa üritusena tunduda. Ega Kenderi teost ei pea lugema, ka endal puudub sellelaadse üllitise vastu igasugune huvi. Kuid samas ei tohiks keegi kellegi teise eest ära otsustada, kas tema tohib ja saab Kenderi teost lugeda. Vastasel juhul me paneme kahtluse alla kellegi teise moraali. 

Eesti (ja ka Soome) on üldse nagu Putini Venemaa kus kòiki asju tõlgendatakse kellegi, tavaliselt mingi truu ketikoera, ametniku-asjapulga, suva järgi.  Hea, et Kender ei kirjeldanud mõnda verist mõrva, oleks ehk tapmisele ässitamise vms eest kinni pandud. Kui Kenderi kompuutrist oleks leitud mõni lapspornovideo, siis see oleks küll kriminaalne, sest sellisel juhul on olemas kusagil REAALNE ohver, kelle kannatused on reaalsed. Kenderi teoses puudub reaalne ohver, kui väljamõeldist pakutakse reaalse (kuri)teo pähe, siis on tegemist skisofreenia esimese faasiga.

Praegu on tegemist puhtakujulise tsensuuriga. 

Ka Soomes on sama asjaga piike murtud. Kunstnik Ulla Karttunen pani mõned aastad tagasi näitusele oma töö ‘Neitsythuorakirkko’ (eesti keeles ‘Neitsihoorakirik’ ) Mitu päeva sai teos rahulikult rippuda Helsingi Kluuvi galeriis, kuid siis läks trall lahti. Kohale ilmus politsei, näitus suleti, teos konfiskeeriti. 

Fotol Karttuneni raamat ‘Donna Criminale’ (ullakarttunen.wordpress.com)

Politsei algatas kriminaalasja lasteporno levitamise paragrahvi järgi, mitmed eri kohtuastmed arutasid asja mitu kuud. Loomeringkonnad kirusid tsensuuri ja netis käis vilgas diskussioon. Lõpuks kohus otsustas, et tegemist on lastepornoga aga otsustas siiski jätta kunstiku karistamata. Kohtu otsus oli iseenesest imelik, nagu poleks lasteporno levitamine üldse karistatav. Teosel oli muide kujutatud internetis vabalt saadaval olevat materjali. Ega ametnik naljalt ei tunnista kusagil, et ta loll on.

Pornokomisjon hindab Kenderi tööd ‘labaseks, pealetükkivaks ja väljakutsuvaks’. Kunst peab hinge ülendama, õhkavad ühed. See siin on roppus, manavad teised. Kunst peabki elu peegeldama, imestavad kolmandad. Kunst peab shokeerima, usuvad neljandad. 

Aga kui me jälkusele punase pliiatsiga risti peale tõmbame, kas jälkus lakkab siis olemast? Üldsegi  mitte! Jälkus elab ikka edasi. Praegu lükatakse praht vaiba alla ja tehakse nägu, et kui on silma alt ära, järelikult pole olemas. 

(Ma ei imestaks kui sellised silmakirjatsejad on valmis ka tegelikus elus sellised kuriteod maha salgama, mõttelaad paistab olevat sama, teeme näo, et pole olemas, las pedofiil toimetab edasi, keda see ikka nii väga segab; meie pigistame silma kinni, meie ei märka midagi, peasi et meie meelerahu ei saaks häiritud; aidaku ainult keegi kulisse püsti hoida). 

Millised poolemeelsed sellistes komisjonides küll istuvad. 

Posted in õigusemõistmine, inimröövid, kadunud, kriminaalasi, kuriteod, mõrv, uudised

9-aastase Varvara juhtum

9-aastane Varvara kadus Narvas mõni päev tagasi ja tema vägivallatunnustega surnukeha leiti täna tema kodu lähedalt jäähalli juurest. Tüdruku surnukeha oli riieteta ja ta oli maetud lume alla.

Pildil Varvara Ivanova

varv444

Politseiameti peadirektor Raivo Küüt ütleb Delfis et juhtum on erakordne ja midagi sellist pole Eestis varem juhtunud. Kes on lugenud endise prokuröri Heino Tõnismägi mälestusi ‘Ajaroimad’ , teab et see ei pea paika. Taolised juhtumeid tuleb Eestis tõesti ette haruharva. Ometi on olnud selliseid juhtumeid ka varem.

Lapseröövijuhtum leidis aset aastal 1968, kus 8-aastane Dagmar kadus Tallinna linnast päise päeva ajal, nagu vits vette. Tema surnukeha leidsid juhuslikud möödakäijäd Rocca Al Marest. Lapse röövijaks osutus siseministeeriumi töötaja. Teda karistati surmanuhtlusega, mis ka täide viidi.  link

Aastast 1989 on teada juhtum kus lapserööv osutus lavastuseks. 2-aastane Mailis kadus Pärnu-Jaagupi lähedalt Ertsma külast ja tema surnukeha leiti tiigist samal päeval. Siis kahtlustas politsei või tollal miilits) tshuvassist naabrimeest, kuid tüdruku pere ja lähisugulasi üle kuulates langes kahtlus tüdruku emale, kes ka teo üles tunnistas. Ta tekitas ka tüdrukule vigastusi, mis viitasid vägistamisele. Tüdruku olevat ta tapnud ‘raevuhoos’. Teda karistati 8 aastase vangistusega.

Taolised kuritegude uurimine on alati väga keeruline. Eesti politseil puudub tõenäoliselt kogemus ja oskus antud kuriteo kiireks avastamiseks.

Hetkel uuritakse kuritegu vabaduse võtmisena ja lahkamine tulemustest selgub täpne paragrahv. Hetkel ei ole siiski kahtlust, et tegemist on mõrvaga. Võttes arvesse et tüdruk oli maetud lume alla ja tema surnukeha oli alasti, ei saa juhtumit õnnetusjuhtumina või loomuliku surmana kuidagi kvalifitseerida. Kui tüdruk suri vägivalla tõttu, on tegu tapmisega igal juhul.

Et raskendavana asjaoluna võib pidada ohvri vanust, samuti võimalikku seksuaalrünnakut, peaks tegu minema mõrvaparagrahvi alla, kus tegijat ootab eluaegne vangakaristus, mis Eestis on miinimum 30 aastat, kui president kurjategijale varem armu ei anna (seni pole seda ükski president eluaegsete puhul teinud).

Esimesena sammuna peaks läbi kammima piirkonnas elavad pedofiilid ja seksuaalkurjategijad. See ei peaks keeruline olema, arvestades et enamik on politseiregistris.

Suhteliselt ebatõenäoliseks tuleb pidada väiteid, et tüdruku surnukeha on alles hiljem leidmispaigale toodud. Kui linn oli täis vabatahtlikke, kes liikusid ka öösel, siis vaevalt kurjategijal oleks olnud julgust surnukehaga avalikus paigas toimetada. Ei oska öelda, kas tüdruku otsingutel kasutati koeri, kuid lume alt ei saa koerad alati lõhnajälge, nii et tüdruku laip on olnud ilmselt samas kohas kogu aeg.

Foto Postimees

varv5

Ühe versioonina uuritakse lapse kadumisjuhtumite puhul rutiinselt, kas nö lapserööv ei ole lavastus ja kas laste vanematel või teistel pereliikmetel pole süüd lapse kadumises. Laps on tapetud arvatavalt kusagil mujal, kuid kuriteopaik ei ole teada. Vähemalt meedias avaldatud piltide põhjal ei ole küll näha et politseinikud laiba leidmiskohal põhjalikku tööd oleks teinud, otsides DNA jälgi jne (Loomulikult on siin võimalus et jäähalli juurest leidub kellegi DNA, kes pole üldse kuriteoga seotud, vaid on näiteks tüdruku otsingutel kaasa löönud. Kõik see teeb kurjategija tabamise veelgi keerilisemaks.) Samuti ei ole teada, et lapse kodu oleks üle vaadatud. Politsei pole ühtegi versiooni välistanud, kuid kuna on sissetoodud nö Venemaa liin – kuigi pole mingit põhjust uskuda, et kurjategija oleks Venemaalt – siis võib arvata, et uurimine on üsna ummikus.

Posted in õigusemõistmine, kohtud, kuriteod, uudised

Eestis kodanike väljaandmisel tõendeid ei hinnata

Vastavalt EV riigiprokuröri Norman Aasa selgitustele ERR riigiportaalile annab Eesti välisriikidele välja aastas 40-60 inimest. Loovutamisostusega seoses ei hinda kohus tõendeid vaid inimene antakse peaasjalikult võõrriigile alati välja. Venemaaga on Eestil leping mille kohaselt Eesti oma kodanikke ei loovuta. 40-60 inimest aastas tundub väikese riigi kohta suur arv. handshake_1

Samas on riike, kes oma kodanikke välisriikidele üldse ei loovuta. Loovutamisotsuse võib küll vaidlustada kohtus, kuid suure tõenäosusega antakse isik alati välja.

Hiljuti tuli ilmsiks Neeme Lauritsa juhtum, kes süütuna Soomes vangi mõisteti. Eesti andis oma kodaniku silma pilgutamata välja, tagamata talle vähimatki õiguslikku kaitset.

Eesti on seotud mitmete Euroopa Liidu kui ka rahvusvaheliste lepingutega, samad lepingud kohustavad Eestit kaitsma ka inimeste õigusi. Eestis ühtegi eraldi seadust nagu näiteks Soomes mis loovutamisprotsessi reguleeriks, pole. Kahetsusväärselt ei pea Eesti Vabariik vajalikuks kaitsta oma kodanike õigusi vaid loodab pimesi võõrriigi õigusmõistmise objektiivsusele.

Lisaks aastatepikkusteks venivatele kohtuprotsessidele, teeb siis Eesti ka selliseid kahtlasi loovutamisotsuseid, rikkudes räigelt oma kodanike õigusi. Et inimõigustega on Eestis lood halvad, seda näitab ka Euroopa Inimõiguste kohtu statistika, kus mõne aastaga on Eesti kohta tehtud kaebuste arv kasvanud üle kahe korra. (PM 05.02.12)

Antud väljaandmis-praktikat ei saa pidada õigusriigi vääriliseks. Sellised väljaandmised näitavad eelkõige Eesti riigi nõrkust ja lakeilikkust, võib öelda ka ükskõiksust.

ERR

Posted in õigusemõistmine, justice, kohtud, kriminaalasi

Our Man In Estonia ehk ‘Ameerika kindrali’ tapmine Eesti moodi

Kui president Lennart Meri 1993 aastal Aleksander Einselni Eesti Kaitseväge juhtima kutsus, kirjutas ajakiri People artikli  ‘Our man in Estonia’ , märkides et tegemist on väga tunnustatud ameerika koloneliga. Riigidepartemang (State Department) polnud Einselni sammu üle sugugi õnnelik, vaid soovis võtta temalt nii USA kodakondsuse kui ka pensioni. People.com

Erukindral Aleksander Einseln

Einseln sai juhtida Eesti Kaitseväge paar aastat kui ta ametist vabastati. Meri põhjendas oma otsust Einselni sekkumisega poliitikasse. Vabastamist toetasid tollal riigikaitsenõukogus istunud Siim Kallas, Tiit Vähi, Andrus Öövel, Märt Rask ja Toomas Savi.

Mis aga järgnes on kindlast üks häbiväärsemaid lehekülgi iseseisva Eesti ajaloos.

Nimelt algas Einselnile tõeline nõiajaht, kus teda süüdistati sajas patus ametlikult ja mitteametlikult alates relvadega sahkerdamisest, lõpetades reisilaeva Estonia põhjalaskmiseni.

KAPO ametnikud vedasid silmapaistvat Ameerika ja Eesti sõjaväeohvitseri ühelt ülekuulamiselt teisele.Näiteks Kirjutas Virkko Lepassalu kuidas ‘nahktagis ja siniseks löödud silmaga’ kaitsepolitseinik tuli Einselnile järele nagu mõni gangster.(Luup nr 20) Selline oli/on kahjuks Eesti tase.  
KAPOt juhtis siis endine nõukogude miilits, hilisem siseminister Jüri Pihl, kes praeguseks on ärimaailma siirdunud ja istuvat ühes nõukogus koos’endise KAPO kahtluslalusega, kes on ühtlasi ka tema kolleeg politseist’.(Äripäev.01.2011)
Einseln ise ajas taga tõde ja õigust mõõda kohtuid, nõudes kompensatsiooni au ja väärikuse kaitseks, kuid jäi ikka kaotajaks pooleks.

Kaitseväe Peastaabi relvaäri süüdistust veeretasid eesti õigusemõistjaid nagu kuuma kartulit aastaid, ja Einseln mõisteti võimu kuritarvitamises lõpuks õigeks alles 2003 aastal kuigi uurimine algas juba 1995 aastal.

Eesti ajakirjanduses ilmusid Einselni herjavad artiklid veel aastaid hiljemgi näiteks Eesti Ekspressis eelmisel aastal Andrei Hvostovi sulest ‘Kuidas kindral Einseln riigikaitsele miini pani’  link

Einseln on tõdenud et Eestis ‘valitseb kõikjal korruptsioon ja demgoogiga’, ilmselt said tema julged väljaütlemised talle saatuslikuks. Näiteks soovitas ta Mart Laaril platsi puhastamist alustada iseendast, peale nö pildiskandaali kui tuli ilmsiks et Laar oli Savisaare pildi pihta tulistanud. Eesti on ikkagi riik kus aastakümneid on valitsenud kommunistlik diktatuur, mis on visa kaduma. Teine asi on kas sellest soovitakse lahti saada, kui vaadata kui palju on endiseid kommuniste-karjeriste Eestis võimu juures.

Seetõttu oli Einselni saatus Eestis ette arvata ja kes teab võib olla ta praegu kahetseb oma Eestisse tulekut. Oma lahkumisavalduse esitas ta Merile samal päeval kui temast sai kaitsevähe juhataja.

Sest ega seda Eestit mis oli enne okupatsiooni ja mida paljud vanema põlvkonna inimesed veel mäletavad, pole tänaseks enam olemas.

Kui Einseln vabastati toodi üheks põhjuseks tema erimeelsused kaitseministeeriumiga. Tollal oli kaitseministriks Andrus Öövel, kes võttis tööle riigireeturi Herman Simmi, kes hiljem tunnistas, et on olnud KGB agent ja kes ministeerimis töötades nuhkis Venemaa heaks. Kui skandaal avalikuks tuli, ei suvatsenud kaitseminiser Aaviksoo isegi tagasi astuda.  Praeguseks Öövel ei ole ilmselt enam Eesti poliitikas tegev ja olevat Sveitsi kolinud.

Lennart Meri soovis oma pöördumises Einselnile kannatlikkust, tõdedes samas: Me võlgneme kindralleitnant Einselnile Eesti kaitseväe käimalükkamise õigetele roobastele. See on enamasti olnud mäkke üles lükkamine. Kindralleitnant Einseln ei ole sellele ülesandele alla jäänud.

Äkki tuli ärkamisaeg eestlastele liiga vara, oleks pidanud olema kannatlikum? Või oldi liigagi kannatlikud: isamaa rüüstajad olid juba oma töö teinud.