Posted in justice, kohtud, kriminaalasi, Kuriteod

Kenderist ja kultminni isehakanud tõekomisjonist ehk mis kinni ei jää saab kinni löödud

Kes ütleb et kirjandus ja kunst peab tekitama ainult positiivseid, meeliülendavaid emotsioone. Selleks on ellu kutsutud Kultmini ‘tõekomisjon’ aga nemad on pigem sellised isehakanud valvekoerad-moraalijüngrid, ega keegi neile seda rolli otseselt pakkunud pole. See on ülimalt kahtlane, et keegi väidab, et tema teab lõplikku tõde. Kolumbus Krisostomus? see ei lähe mitte!! Bruuno Benno Bernhard peab saama lapsele nimeks,kuulutab kultmin nagu köster kantslist. Kultmini ‘tõekomisjon’ ütleb, et teos tuleb keelata, sest mine sa tea, äkki inimesed veel loevad ja kiidavad. Kas teos on tõesti labane ja ropp, et nagu vägistamine ei olegi ilus tegu? Mis te räägite?! Vat ise ei oleks selle peale tulnudki! 

Võib ju olla, et keskmine eesti inimene vajab kultmini tõekomisjoni käehoidmist antud asjas, võibolla inimestel endal polegi niipalju mõistust, et roppust ja vägivalda mitte soosida. Õnneks on olemas kultmin, kes meie hinge eest hoolt kannab ja meid vaeseid patuseid õigele teele juhatab, nagu Julk-Jüri Lutsu Kevades. Tema juba teadis, et kui õigel ajal kätt ette ei pane, siis pärast ei jõua ära kiruda kui madalale võib üks inimlaps langeda ilma isaliku/emaliku õpetuse ja juhatuseta.

 Kuigi karta on, et kui keegi lausa naudib taolist kirjandust, siis saab ta oma laksu kätte ka ilma Kenderi vaimusünnitiseta. Samas: kinos ja telekas jooksevad vägivallast tulvil Hollywoodi filmid; kuulid lendavad ja veri pritsib otse kaamerasse, aga kultminist ei tule kippu ega kõppu, seda siis peetakse aktsepteeritavaks meelelahutuseks. Või mis Hollywood! Viimases Kättemaksukontori osas kuritegelik vanamuttide kamp vehkis automaatidega ja rammis tankiga, politseinikel-korravalvuritel oli tegemist, et mitte kuulirahe alla jääda. Kus on tõekomisjoni kasvatajad nüüd. Käärige aga käised üles, seda mis tuleks ära keelata on oi-kui-palju, tõmmake pastakaga kriips peale, nagu teie eelkäija Glavlit, tööpõld on lai.

Igasuguste tõekuulutajate vastu tekkis mul vastikus juba varases nooruses.

Koolitüdrukuna sügaval stagnaajal joonistasin Vabariigi aastapäeval oma päevikusse sinimustvalge lipu. Klassijuhatajast ‘tõekomisjon’ viibutas näppu ja tõmbas punase vildikaga lipule risti peale. Minul tuli sellega leppida, sest tema teadis tõde, tema asi oli mind õpetada, mis kõlbab ja mis mitte. Mis siis, et minul oli õigus. 

Advertisements
Posted in õigusemõistmine, justice, Kuriteod, uudised

Veelkord Kenderi kaitseks

Üleskutse Kenderile kambakas teha võib esmapilgul isegi ilusa üritusena tunduda. Ega Kenderi teost ei pea lugema, ka endal puudub sellelaadse üllitise vastu igasugune huvi. Kuid samas ei tohiks keegi kellegi teise eest ära otsustada, kas tema tohib ja saab Kenderi teost lugeda. Vastasel juhul me paneme kahtluse alla kellegi teise moraali. 

Eesti (ja ka Soome) on üldse nagu Putini Venemaa kus kòiki asju tõlgendatakse kellegi, tavaliselt mingi truu ketikoera, ametniku-asjapulga, suva järgi.  Hea, et Kender ei kirjeldanud mõnda verist mõrva, oleks ehk tapmisele ässitamise vms eest kinni pandud. Kui Kenderi kompuutrist oleks leitud mõni lapspornovideo, siis see oleks küll kriminaalne, sest sellisel juhul on olemas kusagil REAALNE ohver, kelle kannatused on reaalsed. Kenderi teoses puudub reaalne ohver, kui väljamõeldist pakutakse reaalse (kuri)teo pähe, siis on tegemist skisofreenia esimese faasiga.

Praegu on tegemist puhtakujulise tsensuuriga. 

Ka Soomes on sama asjaga piike murtud. Kunstnik Ulla Karttunen pani mõned aastad tagasi näitusele oma töö ‘Neitsythuorakirkko’ (eesti keeles ‘Neitsihoorakirik’ ) Mitu päeva sai teos rahulikult rippuda Helsingi Kluuvi galeriis, kuid siis läks trall lahti. Kohale ilmus politsei, näitus suleti, teos konfiskeeriti. 

Fotol Karttuneni raamat ‘Donna Criminale’ (ullakarttunen.wordpress.com)

Politsei algatas kriminaalasja lasteporno levitamise paragrahvi järgi, mitmed eri kohtuastmed arutasid asja mitu kuud. Loomeringkonnad kirusid tsensuuri ja netis käis vilgas diskussioon. Lõpuks kohus otsustas, et tegemist on lastepornoga aga otsustas siiski jätta kunstiku karistamata. Kohtu otsus oli iseenesest imelik, nagu poleks lasteporno levitamine üldse karistatav. Teosel oli muide kujutatud internetis vabalt saadaval olevat materjali. Ega ametnik naljalt ei tunnista kusagil, et ta loll on.

Pornokomisjon hindab Kenderi tööd ‘labaseks, pealetükkivaks ja väljakutsuvaks’. Kunst peab hinge ülendama, õhkavad ühed. See siin on roppus, manavad teised. Kunst peabki elu peegeldama, imestavad kolmandad. Kunst peab shokeerima, usuvad neljandad. 

Aga kui me jälkusele punase pliiatsiga risti peale tõmbame, kas jälkus lakkab siis olemast? Üldsegi  mitte! Jälkus elab ikka edasi. Praegu lükatakse praht vaiba alla ja tehakse nägu, et kui on silma alt ära, järelikult pole olemas. 

(Ma ei imestaks kui sellised silmakirjatsejad on valmis ka tegelikus elus sellised kuriteod maha salgama, mõttelaad paistab olevat sama, teeme näo, et pole olemas, las pedofiil toimetab edasi, keda see ikka nii väga segab; meie pigistame silma kinni, meie ei märka midagi, peasi et meie meelerahu ei saaks häiritud; aidaku ainult keegi kulisse püsti hoida). 

Millised poolemeelsed sellistes komisjonides küll istuvad. 

Posted in Eesti, justice, kriminaalasi, kuriteod, politsei

Kenderi kaitseks

See, et Kenderi lühijutu pöhjal alustati kriminaaluurimine on juba iseenesest pretsedenditu.


Eestist on kujunemas ilmselt politseiriik, kus riigiorganid tegelevad tsensuuriga ja sekkuvad loomeinimeste töösse, kuigi ise ei jaga nad sellest ei ööd ega mütsi. Riik on asjata võtnud endale valvekoera ja moraalijüngri rolli. Kenderi väidetava kuriteo puhul jääb ebaselgeks, kes on olnud ohver. Kellele tekitati kahju, kes kannatas? 

Kui kirjanik kirjutab oma teksti, siis ega see ei tähenda, et kirjanik ise nöustuks kõige sellega, mis selles tekstis kirjas on. Detektiivromaanide meister Agatha Christie ‘tappis’ oma teostes kokku umbes 50 inimest, olles ise kõigiti ontlik naisterahvas, kelle puhul pole teada, et ta seadusega pahuksis oleks olnud. Samamoodi ei oleta keegi, et lugeja või potensiaalne lugeja peaks kõik avaldatu heaks kiitma. Samas keelata sellised tekstid, mis on moraali seisukohast küsitava väärtusega, ei ole öige. Kui rookida köik tekstid puhtaks ebameeldivast, – enesetapud, vägivald, ropendamine, valetamine-, ja  sada muud asja,  sellisetest nähtustest, mida me heaks ei kiida, ja jätta alles ainult sellised tekstid, mis on meie moraali ja väärtustega kooskõlas,  siis tuleks pooled maailmakirjanduse väärtteosed ahju ajada.

Me ei kiida heaks seda, et Romeo ennast mürgiga tappis, samas kui Julia ennast pistodaga surnuks pussitas. Fausti leping saatanaga tekitab meis mitmeid küsimusi. Ja mis toimub raamatute raamatus piiblis: Jeesus mõisteti surma mille eest? Mis oli tema kuritegu? Kes oli ohver? Kui see ei olnud õiglus, mis võidule pääses, siis oli see meelevald. Milleks siis sellist karjuvat ülekohust avaldada ja tõlkida sajasse keelde? Miks mitte avaldada teos, kus kuri saab oma teenitud karistuse ja iga hea saab kuhjaga tasutud. 

Püha lihtsameelsus, hüüatas Jan Hus kui ta tuleriidal põletati. Või oli see variserlikkus? Anna aga hagu, mutike.