Posted in õigusemõistmine, justice, Kuriteod, uudised

Veelkord Kenderi kaitseks

Üleskutse Kenderile kambakas teha võib esmapilgul isegi ilusa üritusena tunduda. Ega Kenderi teost ei pea lugema, ka endal puudub sellelaadse üllitise vastu igasugune huvi. Kuid samas ei tohiks keegi kellegi teise eest ära otsustada, kas tema tohib ja saab Kenderi teost lugeda. Vastasel juhul me paneme kahtluse alla kellegi teise moraali. 

Eesti (ja ka Soome) on üldse nagu Putini Venemaa kus kòiki asju tõlgendatakse kellegi, tavaliselt mingi truu ketikoera, ametniku-asjapulga, suva järgi.  Hea, et Kender ei kirjeldanud mõnda verist mõrva, oleks ehk tapmisele ässitamise vms eest kinni pandud. Kui Kenderi kompuutrist oleks leitud mõni lapspornovideo, siis see oleks küll kriminaalne, sest sellisel juhul on olemas kusagil REAALNE ohver, kelle kannatused on reaalsed. Kenderi teoses puudub reaalne ohver, kui väljamõeldist pakutakse reaalse (kuri)teo pähe, siis on tegemist skisofreenia esimese faasiga.

Praegu on tegemist puhtakujulise tsensuuriga. 

Ka Soomes on sama asjaga piike murtud. Kunstnik Ulla Karttunen pani mõned aastad tagasi näitusele oma töö ‘Neitsythuorakirkko’ (eesti keeles ‘Neitsihoorakirik’ ) Mitu päeva sai teos rahulikult rippuda Helsingi Kluuvi galeriis, kuid siis läks trall lahti. Kohale ilmus politsei, näitus suleti, teos konfiskeeriti. 

Fotol Karttuneni raamat ‘Donna Criminale’ (ullakarttunen.wordpress.com)

Politsei algatas kriminaalasja lasteporno levitamise paragrahvi järgi, mitmed eri kohtuastmed arutasid asja mitu kuud. Loomeringkonnad kirusid tsensuuri ja netis käis vilgas diskussioon. Lõpuks kohus otsustas, et tegemist on lastepornoga aga otsustas siiski jätta kunstiku karistamata. Kohtu otsus oli iseenesest imelik, nagu poleks lasteporno levitamine üldse karistatav. Teosel oli muide kujutatud internetis vabalt saadaval olevat materjali. Ega ametnik naljalt ei tunnista kusagil, et ta loll on.

Pornokomisjon hindab Kenderi tööd ‘labaseks, pealetükkivaks ja väljakutsuvaks’. Kunst peab hinge ülendama, õhkavad ühed. See siin on roppus, manavad teised. Kunst peabki elu peegeldama, imestavad kolmandad. Kunst peab shokeerima, usuvad neljandad. 

Aga kui me jälkusele punase pliiatsiga risti peale tõmbame, kas jälkus lakkab siis olemast? Üldsegi  mitte! Jälkus elab ikka edasi. Praegu lükatakse praht vaiba alla ja tehakse nägu, et kui on silma alt ära, järelikult pole olemas. 

(Ma ei imestaks kui sellised silmakirjatsejad on valmis ka tegelikus elus sellised kuriteod maha salgama, mõttelaad paistab olevat sama, teeme näo, et pole olemas, las pedofiil toimetab edasi, keda see ikka nii väga segab; meie pigistame silma kinni, meie ei märka midagi, peasi et meie meelerahu ei saaks häiritud; aidaku ainult keegi kulisse püsti hoida). 

Millised poolemeelsed sellistes komisjonides küll istuvad. 

Advertisements
Posted in õigusemõistmine, kohtud, kuriteod, uudised

Eestis kodanike väljaandmisel tõendeid ei hinnata

Vastavalt EV riigiprokuröri Norman Aasa selgitustele ERR riigiportaalile annab Eesti välisriikidele välja aastas 40-60 inimest. Loovutamisostusega seoses ei hinda kohus tõendeid vaid inimene antakse peaasjalikult võõrriigile alati välja. Venemaaga on Eestil leping mille kohaselt Eesti oma kodanikke ei loovuta. 40-60 inimest aastas tundub väikese riigi kohta suur arv. handshake_1

Samas on riike, kes oma kodanikke välisriikidele üldse ei loovuta. Loovutamisotsuse võib küll vaidlustada kohtus, kuid suure tõenäosusega antakse isik alati välja.

Hiljuti tuli ilmsiks Neeme Lauritsa juhtum, kes süütuna Soomes vangi mõisteti. Eesti andis oma kodaniku silma pilgutamata välja, tagamata talle vähimatki õiguslikku kaitset.

Eesti on seotud mitmete Euroopa Liidu kui ka rahvusvaheliste lepingutega, samad lepingud kohustavad Eestit kaitsma ka inimeste õigusi. Eestis ühtegi eraldi seadust nagu näiteks Soomes mis loovutamisprotsessi reguleeriks, pole. Kahetsusväärselt ei pea Eesti Vabariik vajalikuks kaitsta oma kodanike õigusi vaid loodab pimesi võõrriigi õigusmõistmise objektiivsusele.

Lisaks aastatepikkusteks venivatele kohtuprotsessidele, teeb siis Eesti ka selliseid kahtlasi loovutamisotsuseid, rikkudes räigelt oma kodanike õigusi. Et inimõigustega on Eestis lood halvad, seda näitab ka Euroopa Inimõiguste kohtu statistika, kus mõne aastaga on Eesti kohta tehtud kaebuste arv kasvanud üle kahe korra. (PM 05.02.12)

Antud väljaandmis-praktikat ei saa pidada õigusriigi vääriliseks. Sellised väljaandmised näitavad eelkõige Eesti riigi nõrkust ja lakeilikkust, võib öelda ka ükskõiksust.

ERR

Posted in kohtud, kriminaalasi, poliitika, uudised

Prokurör Heili Sepa sõda

Kui Heili Sepp riigiprokuröriks edutati, arvasid mõned et nüüd läheb põrgu lahti ja nad ei eksinud. Kes proua jutumärkides särava karjääriga paremini kursis on, väidavad et Heili Sepal ei ole prokurörina ette näidata ainsatki tõsisemat kohtuasja, mis oleks lõppenud süüdimõistva otsusega. Nii et omal alal täielik diletant.

sepp5

Kuidas Heili Sepp üldse riigiprokuröri kohale sai, on omaette müsteerium, tõenäoliselt on siin tegemist heade suhetega võimuringkondadega.

Proua Sepp sai laiemalt tuntuks ajujahiga soomlasele Risto Teinonenile, kelle vastu esitatud natsisüüdistus juba enne kohtuprotsessi kolinal kokku kukkus. Hiljem töötas ta sh Langi ajal justiitsministeeriumis, kus talle meeldis filosofeerida teemal, et Eesti riigi käed ja jalad on seotud nõukogude aegsete seadustega, mis takistavat näiteks Türi topeltmõrva ehk siis Harald Mere ja tema koduabilise tapmise uurimist.

Tema suurimaks saavutuseks antud ametiasutuses jäi ilmselt nö pedofiilide rehabiliteerimise ja ravimise kava, sellel teemal võttis ta avalikkuse ees korduvalt sõna ja praeguseks on justiitsministeerium ka jõudnud seaduseelnõu valmis vorpida, teema on eriti südamelähedane kindlasti IRL seltskonnale, kelle poliitikakujundaja Kaur Hanson on kindlasti üks prominentsemaid lastevägistajaid Eestis. Samas taunis pr Sepp pedofiilide jne seksuaalkurjategijate avaliku registri loomist , pidades seda kurjategijate ‘diskrimineerimiseks’.

Heili Sepa järgmine prohmakas oli kindlasti tulevahetus Võrumaal 2011 aasta mais, kus hoogtöö korras saadeti Kapo läbi otsima eravaldust, mille tulemusel hukkusid kaks inimest, kellest üks oli tsiviilisik ja teine kaitsepolitseinik.

Viimastel päevadel on ‘truu käsutäitja’ nagu proua Seppa mõnel pool iseloomustatakse, näinud kõvasti vaeva IRL ja Reformierakonna mainekampaania edendamisega. IRL ja Reformi maine on kõvasti räsida saanud elamislubade skandaaliga seoses, milles prokuratuur ei näinud midagi kriminaalset, nüüd oli vaja korraldada meediatsirkus a la võtame Keskerakonna korruptandid vahele. Raudne ja Stelmach said teatavasti kahtlustuse seoses Tallinna Sadama aktsiate müügiga, mitte seoses elamislubadega.

Seega rakendatakse Eestis õigusmõistmist valikuliselt. Pr Sepa püha üritus tundub kuidagi kahtlane,  Keskerakonna väidetavad korruptsioonijuhtumid võetakse luubi alla, samas koalitsiooniparteide  palju ulatuslikumale korruptsiooniskandaalile vaadatakse läbi sõrmede. Juba see on skandaalne. Seda et õiguskaitseorganid on Eestis võimuparteide tööriistad, arvavad paljud, kes Eesti asjadega rohkem kursis kui mina.

KAPO agendid Tallinna Vanalinnas peale KE reidi

Korruptsioon on aga Eestis nii laialt levinud, et see on jäänud silma ka Brüsselile, tänu millele keerati kinni eurorahade kraanid. Ka politsei ja KAPO ise pole jäänud skandaalidest puutumata – KAPO tippametnik Indrek Põder arreteeriti seoses altkäemaksusüüdistustega, samas kriminaalasjas on esitatud kahtlustus ka politsei sisekontrolli büroo juhile Meelis Tanielile. Taolistesse juhtumitesse tuleb siiski teatus skeptitsismiga suhtuda, näiteks endine kapolane Maidu Põldma pääses igasugustest süüdistusest puhtalt ja töötab politseis edasi. Samamoodi  kukkus kokku ka endise kaitsepolitseiniku Priit Tikerpe kohtuasi, kes samuti õigeks mõisteti. Seetõttu võib öelda et Eestis kusagil poliitbüroo tagatubades kokkuklopsitud kriminaalasjad ja pahatihti aastaid kestvad õigusrumbad,  on pigem mõjutusvahendiks, avalikkusele puru silma ajamiseks ja boonuseid teenivad selle pealt mitte ainult ajalehtede müügimehed.

President Ilves ütles hiljuti ÜRO Peaassambleel et Eestis olevat need ajad jäädavalt möödas kus ‘öösel kell 3 uksele koputati’.

Viimaste sündmuste valguses paistab et prokurör Heili Sepa sõda, muidugi oma tööandjate käsul,  käib selle nimel, et see nii ei oleks.

Viited Delfi, ERR, Õhtuleht, Postimees, Koguja Kroonikad

Posted in õigusemõistmine, justice, kohtud, kriminaalasi

Our Man In Estonia ehk ‘Ameerika kindrali’ tapmine Eesti moodi

Kui president Lennart Meri 1993 aastal Aleksander Einselni Eesti Kaitseväge juhtima kutsus, kirjutas ajakiri People artikli  ‘Our man in Estonia’ , märkides et tegemist on väga tunnustatud ameerika koloneliga. Riigidepartemang (State Department) polnud Einselni sammu üle sugugi õnnelik, vaid soovis võtta temalt nii USA kodakondsuse kui ka pensioni. People.com

Erukindral Aleksander Einseln

Einseln sai juhtida Eesti Kaitseväge paar aastat kui ta ametist vabastati. Meri põhjendas oma otsust Einselni sekkumisega poliitikasse. Vabastamist toetasid tollal riigikaitsenõukogus istunud Siim Kallas, Tiit Vähi, Andrus Öövel, Märt Rask ja Toomas Savi.

Mis aga järgnes on kindlast üks häbiväärsemaid lehekülgi iseseisva Eesti ajaloos.

Nimelt algas Einselnile tõeline nõiajaht, kus teda süüdistati sajas patus ametlikult ja mitteametlikult alates relvadega sahkerdamisest, lõpetades reisilaeva Estonia põhjalaskmiseni.

KAPO ametnikud vedasid silmapaistvat Ameerika ja Eesti sõjaväeohvitseri ühelt ülekuulamiselt teisele.Näiteks Kirjutas Virkko Lepassalu kuidas ‘nahktagis ja siniseks löödud silmaga’ kaitsepolitseinik tuli Einselnile järele nagu mõni gangster.(Luup nr 20) Selline oli/on kahjuks Eesti tase.  
KAPOt juhtis siis endine nõukogude miilits, hilisem siseminister Jüri Pihl, kes praeguseks on ärimaailma siirdunud ja istuvat ühes nõukogus koos’endise KAPO kahtluslalusega, kes on ühtlasi ka tema kolleeg politseist’.(Äripäev.01.2011)
Einseln ise ajas taga tõde ja õigust mõõda kohtuid, nõudes kompensatsiooni au ja väärikuse kaitseks, kuid jäi ikka kaotajaks pooleks.

Kaitseväe Peastaabi relvaäri süüdistust veeretasid eesti õigusemõistjaid nagu kuuma kartulit aastaid, ja Einseln mõisteti võimu kuritarvitamises lõpuks õigeks alles 2003 aastal kuigi uurimine algas juba 1995 aastal.

Eesti ajakirjanduses ilmusid Einselni herjavad artiklid veel aastaid hiljemgi näiteks Eesti Ekspressis eelmisel aastal Andrei Hvostovi sulest ‘Kuidas kindral Einseln riigikaitsele miini pani’  link

Einseln on tõdenud et Eestis ‘valitseb kõikjal korruptsioon ja demgoogiga’, ilmselt said tema julged väljaütlemised talle saatuslikuks. Näiteks soovitas ta Mart Laaril platsi puhastamist alustada iseendast, peale nö pildiskandaali kui tuli ilmsiks et Laar oli Savisaare pildi pihta tulistanud. Eesti on ikkagi riik kus aastakümneid on valitsenud kommunistlik diktatuur, mis on visa kaduma. Teine asi on kas sellest soovitakse lahti saada, kui vaadata kui palju on endiseid kommuniste-karjeriste Eestis võimu juures.

Seetõttu oli Einselni saatus Eestis ette arvata ja kes teab võib olla ta praegu kahetseb oma Eestisse tulekut. Oma lahkumisavalduse esitas ta Merile samal päeval kui temast sai kaitsevähe juhataja.

Sest ega seda Eestit mis oli enne okupatsiooni ja mida paljud vanema põlvkonna inimesed veel mäletavad, pole tänaseks enam olemas.

Kui Einseln vabastati toodi üheks põhjuseks tema erimeelsused kaitseministeeriumiga. Tollal oli kaitseministriks Andrus Öövel, kes võttis tööle riigireeturi Herman Simmi, kes hiljem tunnistas, et on olnud KGB agent ja kes ministeerimis töötades nuhkis Venemaa heaks. Kui skandaal avalikuks tuli, ei suvatsenud kaitseminiser Aaviksoo isegi tagasi astuda.  Praeguseks Öövel ei ole ilmselt enam Eesti poliitikas tegev ja olevat Sveitsi kolinud.

Lennart Meri soovis oma pöördumises Einselnile kannatlikkust, tõdedes samas: Me võlgneme kindralleitnant Einselnile Eesti kaitseväe käimalükkamise õigetele roobastele. See on enamasti olnud mäkke üles lükkamine. Kindralleitnant Einseln ei ole sellele ülesandele alla jäänud.

Äkki tuli ärkamisaeg eestlastele liiga vara, oleks pidanud olema kannatlikum? Või oldi liigagi kannatlikud: isamaa rüüstajad olid juba oma töö teinud.

Posted in kuriteod, mõrv

The End Of The Innocence: 8-aastase Dagmari traagiline lugu (Tallinn 1968)

 

Oli 1968 aasta aprillikuu. Nõukogude Eesti miilits sai äreva teate et Tallinnas on kadunud 8-aastane tüdruk.  Tüdruku ema Elvi K rääkis uurijatele: Viisin oma tütre, 8-aastase Dagmari samal hommikul spordikooli võimlemistundi. Peale seda pidi ta koju tulema ja kella üheks kooli minema, aga kooli ta ei läinud. Dagmar on väga kohusetundlik tüdruk, muretsen väga, et temaga on midagi halba juhtunud.

Dagmar oli kõhna kehaehitusega, ta kandis rohelist talvemantlit ja tal olid jalas punased kummikud. Tüdrukul olid heledad juuksed ja suured sinised silmad. ‘Iseloomult on ta pelglik ja võõra inimesega ei oleks ta kindlasti kaasa läinud’, ütles Dagmari ema.

Uurimine

12. aprill 1968 oli reedene päev. Uurimisorganid teatasid lapse kadumisest avalikkusele raadio ja televisiooni kaudu, lootes et kellegil on infot kadunud lapse kohta. Samuti avaldati tüdruku pilt.

Varsti võttis uurijatega ühendust esimene tunnistaja:

Leili Laar: Nägin kuidas Dagmariga sarnanev tüdruk rääkis bussipeatuses umbes kell 11 hommikul, umbes 35-aastase keskealise mehega. Kuulsin kuidas tüdruk ütles mehele, et lähen nüüd koju ja ütlen emale et täna on ilus päev. Tüdruk tuli samasse bussi ja samuti temaga rääkinud meesterahvas. Ma ei pannud tähele millal nad maha läksid. Mees oli korraliku välimusega, normaalse kehaehitusega.

Uurijatel oli põhjust oletada et tegemist oli tõepoolest Dagmariga, sest naise antud kirjeldus sarnanes väga kadunud tüdruku omale. Miilits võttis luubi alla registris olevad seksuaalkurjategijad, uurimisorganitele tuttava kontingendi kelle hulgas nö kommionud, enesepaljastajad jne, kuid tulemusi see ei andnud.

Uurijad helistasid Tallinna haiglatesse, kas tüdrukuga oli juhtunud õnnetus, kuid seegi ei aidanud tüdrukut leida. Siis oli juba põhjust oletada halvimat, tüdruk on sattunud kuriteo ohvriks.

Kadunud tüdruk leitakse surnuna

14. aprillil võttis uurijatega ühendust Malle Luige. Naine oli paanikas ja teatas et ta oli leidnud Tallinnast, Rocca al Marest väikese tüdruku laiba.

Luige: ‘Jalutasin oma sõbra Endeliga mereranna poole kui märkasime kraavis punast väikest kummikut. Tahtsin selle veest välja võtta kuid siis nägin lapse väikest jalga. Hakkasin karjuma, kui nägime et vees on lapse laip, mis oli kaetud okste ja plekitükiga. Mulle tuli kohe meelde, et uudistes räägiti, et Tallinnas oli kadunud väike tüdruk’, ütles tunnistaja.

Uurijad saabusid peatselt kuriteopaigale, peale uurimistoiminguid jäeti sinna ka valve, juhul kui kurjategija peaks sinna naasma, näiteks selleks, et laip paremini ära peita.

Uurimise käigus selgus, et kurjategija oli sõitnud kuriteopaigale autoga ja ilmselt sõitnud kraavi. Lahangu käigus ei leitud tõendeid selle kohta et tüdrukut oleks vägistatud, kuid uurijad ei välistanud, et kuriteo motiiv oli seksuaalne, näiteks vägistamiskatse.

Surma põhjus oli uppumine.

Tüdruku matustel oli palju inimesi, keda miilits ka pildistas. Peagi palusid uurimisorganid meedia vahendusel uuesti nende inimeste abi, kes võisid Rocca al Mare piirkonnas viibida ja midagi kahtlast märgata. See oli tolle aja kohta erakordne, sest kuritegudest üldiselt massimeedias vaikiti.  Uurimine oli väga põhjalik, uurimise käigus saadi kätte mitmeid seksuaalkurjategijad, kellest üks ka hiljem surma mõisteti.

Järgmiseks võttis uurijatega  ühendust tunnistaja Harri Austin, kes rääkis. ‘Sõitsime töökaaslasega Rocca Al Mare piirkonnas ja meie auto peatas mees, kes palus abi, sest ta oli kraavi sõitnud’. Auto värv oli olnud heleroheline, aga registrinumbrit ei osanud Austin öelda. Tema tunnistuse kohaselt oli mees nooremapoolne, tal oli seljas lühike moodne talvejope ja kaelas punane sall. Tunnistaja ütluste kohaselt olid mehel tumedad juuksed ja ta oli laiaõlgne.

Auto omanikku ei õnnestnud uurijatel välja selgitada. Austinit ja tema töökaaslast küsitleti isegi hüpnoosi abil, ja nende antud tundemärkide põhjal tehti kurjategijast fotorobot, mis avaldati meedias.

Uurimises toimub ootamatu pööre

Täiesti ootamatult osutus kuriteo lahendamisel kõige olulisemaks tunnistajaks 14-aastane koolitüdruk Eve. Tüdruk rääkis oma vanematele et sama aasta veebruaris oli mees kes oli väga sarnane fotorobotil olevaga, kutsunud teda oma autosse. Tüdruk keeldus, mees oli olnud väga pealetükkiv ja jälitanud tüdrukut mõnda aega. Mehel oli roheline Moskvits. Kui tüdruk märkas et samal päeval sõitis sama mees oma autoga mööda Kalinini puiesteed, kirjutas ta igaks juhuks üles auto numbri mis oli PX 94-59. Tüdruku vanemad aga ei võtnud ‘väikese tugitoolidetektiivi’ juttu tõsiselt ja palusid tal kogu lugu unustada. Aeg läks.

Ühel õhtul läksid Eve ja tema vanemad tuttavate sünnipäevapeole, kus juhtum tuli jutuks. Samal peol oli juhtumisi kohal ametnik, kes tüdruku juttu uskus ja võttis seejärel uurijatega ühendust.

Kahtlusalune

Uurijad kontrollisid auto numbrit ja olid hämmastunud: auto oli siseministeeriumi ametiauto. (pildil Väino H)

Uurijad hakkasid samuti tüdruku jutus kahtlema kuid kutsusid igaks juhuks auto omaniku Väino H ülekuulamisele. Uurija Nikolai Tartõnskihh meenutab:  Alguses kahtlusalune eitas kõike. Kuulasime teda üle umbes kolm tundi, mäletan et minu kabinet oli täis uurijaid. Meil oli mitmeid töendeid tema vastu. Lõpuks kahtlusalune murdus ja tunnistas üles ka muid kuritegusid: ühe tüdruku seksuaalse ärakasutamise ja teise tüdruku vägistamiskatse.

Dagmariga juhtunu kohta ütles kahtlusalune järgmist: Tüdruk oli tema autos, mees ründas last, kes hakkas karjuma, mille peale mees närvi läks ja hakkas tüdrukut kägistama kuni laps kaotas teadvuse. Lõpuks uputas ta tüdruku kraavi.

Kuriteopaigalt leidsid uurijad rohelise värvi jälgi ja auto küljest kukkunud osi.

Kohtus rääkis süüdistatav et tüdruku surm oli õnnetus. Tema sooviks olla olnud ‘näidata tüdrukule loodust’. Mingil juhul ei kavatsenud ta tüdrukut tappa.

Kohus mõistis Väino H Dagmari mõrvas süüdi ja karistas teda surmanuhtlusega. Kohtu otsus viidi täide samal aastal.

Viimane pilt Dagmarist, tema ema oli pannud lapsele kirstu kaasa tema lemmiknuku

Dagmari ema meenutab oma läbielamisi 25 aastat hiljem:
”Tapja oli minule täiesti tundmatu inimene, kuid tõepoolest oli ta minu tütre matustel.
Mäletan kuidas kohtualuse lähedased mind kohtusaalis mõnitasid.  ‘Selline kisa mingi mõttetu plikatirtsu pärast, kas tõesti peab täismees selle pärast surema?,’’  siunasid nad leinavat ema. ‘Nad helistasid mulle pidevalt öösiti koju ja ähvardasid mind. Kui läksin tütre hauale siis nägin et tema haud oli rüvetatud,’ ohkab ta.

‘Dagmar oli andekas ja eriline laps, koolis läks tal väga hästi. Juba 9 kuu vanusena õppis ta rääkima ja 3-aastaselt lugema. Dagmar oli musikaalne ja mängis klaverit, samuti kirjutas luuletusi’, rääkis Dagmari ema.

Umbes aasta enne oma traagilist surma oli Dagmar kirjutanud oma klassijuhatajale luuletuse, kus olid read:

’’..kui suureks saan siis tulen ma
ükskõik kust kohast – vaatama.’’

Aastal 2011 oleks Dagmar saanud 51 aastaseks

 

Allikana on kasutatud endise riigiprokuröri Heino Tõnismägi raamatut  ’’Ajaroimad, 1997