Kenderist ja kultminni isehakanud tõekomisjonist ehk mis kinni ei jää saab kinni löödud

Kes ütleb et kirjandus ja kunst peab tekitama ainult positiivseid, meeliülendavaid emotsioone. Selleks on ellu kutsutud Kultmini ‘tõekomisjon’ aga nemad on pigem sellised isehakanud valvekoerad-moraalijüngrid, ega keegi neile seda rolli otseselt pakkunud pole. See on ülimalt kahtlane, et keegi väidab, et tema teab lõplikku tõde. Kolumbus Krisostomus? see ei lähe mitte!! Bruuno Benno Bernhard peab saama lapsele nimeks,kuulutab kultmin nagu köster kantslist. Kultmini ‘tõekomisjon’ ütleb, et teos tuleb keelata, sest mine sa tea, äkki inimesed veel loevad ja kiidavad. Kas teos on tõesti labane ja ropp, et nagu vägistamine ei olegi ilus tegu? Mis te räägite?! Vat ise ei oleks selle peale tulnudki! 

Võib ju olla, et keskmine eesti inimene vajab kultmini tõekomisjoni käehoidmist antud asjas, võibolla inimestel endal polegi niipalju mõistust, et roppust ja vägivalda mitte soosida. Õnneks on olemas kultmin, kes meie hinge eest hoolt kannab ja meid vaeseid patuseid õigele teele juhatab, nagu Julk-Jüri Lutsu Kevades. Tema juba teadis, et kui õigel ajal kätt ette ei pane, siis pärast ei jõua ära kiruda kui madalale võib üks inimlaps langeda ilma isaliku/emaliku õpetuse ja juhatuseta.

 Kuigi karta on, et kui keegi lausa naudib taolist kirjandust, siis saab ta oma laksu kätte ka ilma Kenderi vaimusünnitiseta. Samas: kinos ja telekas jooksevad vägivallast tulvil Hollywoodi filmid; kuulid lendavad ja veri pritsib otse kaamerasse, aga kultminist ei tule kippu ega kõppu, seda siis peetakse aktsepteeritavaks meelelahutuseks. Või mis Hollywood! Viimases Kättemaksukontori osas kuritegelik vanamuttide kamp vehkis automaatidega ja rammis tankiga, politseinikel-korravalvuritel oli tegemist, et mitte kuulirahe alla jääda. Kus on tõekomisjoni kasvatajad nüüd. Käärige aga käised üles, seda mis tuleks ära keelata on oi-kui-palju, tõmmake pastakaga kriips peale, nagu teie eelkäija Glavlit, tööpõld on lai.

Igasuguste tõekuulutajate vastu tekkis mul vastikus juba varases nooruses.

Koolitüdrukuna sügaval stagnaajal joonistasin Vabariigi aastapäeval oma päevikusse sinimustvalge lipu. Klassijuhatajast ‘tõekomisjon’ viibutas näppu ja tõmbas punase vildikaga lipule risti peale. Minul tuli sellega leppida, sest tema teadis tõde, tema asi oli mind õpetada, mis kõlbab ja mis mitte. Mis siis, et minul oli õigus. 

Kenderi kaitseks

See, et Kenderi lühijutu pöhjal alustati kriminaaluurimine on juba iseenesest pretsedenditu.

Eestist on kujunemas ilmselt politseiriik, kus riigiorganid tegelevad tsensuuriga ja sekkuvad loomeinimeste töösse, kuigi ise ei jaga nad sellest ei ööd ega mütsi. Riik on asjata võtnud endale valvekoera ja moraalijüngri rolli. Kenderi väidetava kuriteo puhul jääb ebaselgeks, kes on olnud ohver. Kellele tekitati kahju, kes kannatas? 

Kui kirjanik kirjutab oma teksti, siis ega see ei tähenda, et kirjanik ise nöustuks kõige sellega, mis selles tekstis kirjas on. Detektiivromaanide meister Agatha Christie ‘tappis’ oma teostes kokku umbes 50 inimest, olles ise kõigiti ontlik naisterahvas, kelle puhul pole teada, et ta seadusega pahuksis oleks olnud. Samamoodi ei oleta keegi, et lugeja või potensiaalne lugeja peaks kõik avaldatu heaks kiitma. Samas keelata sellised tekstid, mis on moraali seisukohast küsitava väärtusega, ei ole öige. Kui rookida köik tekstid puhtaks ebameeldivast, – enesetapud, vägivald, ropendamine, valetamine-, ja  sada muud asja,  sellisetest nähtustest, mida me heaks ei kiida, ja jätta alles ainult sellised tekstid, mis on meie moraali ja väärtustega kooskõlas,  siis tuleks pooled maailmakirjanduse väärtteosed ahju ajada.

Me ei kiida heaks seda, et Romeo ennast mürgiga tappis, samas kui Julia ennast pistodaga surnuks pussitas. Fausti leping saatanaga tekitab meis mitmeid küsimusi. Ja mis toimub raamatute raamatus piiblis: Jeesus mõisteti surma mille eest? Mis oli tema kuritegu? Kes oli ohver? Kui see ei olnud õiglus, mis võidule pääses, siis oli see meelevald. Milleks siis sellist karjuvat ülekohust avaldada ja tõlkida sajasse keelde? Miks mitte avaldada teos, kus kuri saab oma teenitud karistuse ja iga hea saab kuhjaga tasutud. 

Püha lihtsameelsus, hüüatas Jan Hus kui ta tuleriidal põletati. Või oli see variserlikkus? Anna aga hagu, mutike. 

9-aastase Varvara juhtum

9-aastane Varvara kadus Narvas mõni päev tagasi ja tema vägivallatunnustega surnukeha leiti täna tema kodu lähedalt jäähalli juurest. Tüdruku surnukeha oli riieteta ja ta oli maetud lume alla.

Pildil Varvara Ivanova

Politseiameti peadirektor Raivo Küüt ütleb Delfis et juhtum on erakordne ja midagi sellist pole Eestis varem juhtunud. Kes on lugenud endise prokuröri Heino Tõnismägi mälestusi ‘Ajaroimad’ , teab et see ei pea paika. Taolised juhtumeid tuleb Eestis tõesti ette haruharva. Ometi on olnud selliseid juhtumeid ka varem.

Lapseröövijuhtum leidis aset aastal 1968, kus 8-aastane Dagmar kadus Tallinna linnast päise päeva ajal, nagu vits vette. Tema surnukeha leidsid juhuslikud möödakäijäd Rocca Al Marest. Lapse röövijaks osutus siseministeeriumi töötaja. Teda karistati surmanuhtlusega, mis ka täide viidi.  link

Aastast 1989 on teada juhtum kus lapserööv osutus lavastuseks. 2-aastane Mailis kadus Pärnu-Jaagupi lähedalt Ertsma külast ja tema surnukeha leiti tiigist samal päeval. Siis kahtlustas politsei või tollal miilits) tshuvassist naabrimeest, kuid tüdruku pere ja lähisugulasi üle kuulates langes kahtlus tüdruku emale, kes ka teo üles tunnistas. Ta tekitas ka tüdrukule vigastusi, mis viitasid vägistamisele. Tüdruku olevat ta tapnud ‘raevuhoos’. Teda karistati 8 aastase vangistusega.

Taolised kuritegude uurimine on alati väga keeruline. Eesti politseil puudub tõenäoliselt kogemus ja oskus antud kuriteo kiireks avastamiseks.

Hetkel uuritakse kuritegu vabaduse võtmisena ja lahkamine tulemustest selgub täpne paragrahv. Hetkel ei ole siiski kahtlust, et tegemist on mõrvaga. Võttes arvesse et tüdruk oli maetud lume alla ja tema surnukeha oli alasti, ei saa juhtumit õnnetusjuhtumina või loomuliku surmana kuidagi kvalifitseerida. Kui tüdruk suri vägivalla tõttu, on tegu tapmisega igal juhul.

Et raskendavana asjaoluna võib pidada ohvri vanust, samuti võimalikku seksuaalrünnakut, peaks tegu minema mõrvaparagrahvi alla, kus tegijat ootab eluaegne vangakaristus, mis Eestis on miinimum 30 aastat, kui president kurjategijale varem armu ei anna (seni pole seda ükski president eluaegsete puhul teinud).

Esimesena sammuna peaks läbi kammima piirkonnas elavad pedofiilid ja seksuaalkurjategijad. See ei peaks keeruline olema, arvestades et enamik on politseiregistris.

Suhteliselt ebatõenäoliseks tuleb pidada väiteid, et tüdruku surnukeha on alles hiljem leidmispaigale toodud. Kui linn oli täis vabatahtlikke, kes liikusid ka öösel, siis vaevalt kurjategijal oleks olnud julgust surnukehaga avalikus paigas toimetada. Ei oska öelda, kas tüdruku otsingutel kasutati koeri, kuid lume alt ei saa koerad alati lõhnajälge, nii et tüdruku laip on olnud ilmselt samas kohas kogu aeg.

Foto Postimees

Ühe versioonina uuritakse lapse kadumisjuhtumite puhul rutiinselt, kas nö lapserööv ei ole lavastus ja kas laste vanematel või teistel pereliikmetel pole süüd lapse kadumises. Laps on tapetud arvatavalt kusagil mujal, kuid kuriteopaik ei ole teada. Vähemalt meedias avaldatud piltide põhjal ei ole küll näha et politseinikud laiba leidmiskohal põhjalikku tööd oleks teinud, otsides DNA jälgi jne (Loomulikult on siin võimalus et jäähalli juurest leidub kellegi DNA, kes pole üldse kuriteoga seotud, vaid on näiteks tüdruku otsingutel kaasa löönud. Kõik see teeb kurjategija tabamise veelgi keerilisemaks.) Samuti ei ole teada, et lapse kodu oleks üle vaadatud. Politsei pole ühtegi versiooni välistanud, kuid kuna on sissetoodud nö Venemaa liin – kuigi pole mingit põhjust uskuda, et kurjategija oleks Venemaalt – siis võib arvata, et uurimine on üsna ummikus.

Prokurör Heili Sepa sõda

Kui Heili Sepp riigiprokuröriks edutati, arvasid mõned et nüüd läheb põrgu lahti ja nad ei eksinud. Kes proua jutumärkides särava karjääriga paremini kursis on, väidavad et Heili Sepal ei ole prokurörina ette näidata ainsatki tõsisemat kohtuasja, mis oleks lõppenud süüdimõistva otsusega. Nii et omal alal täielik diletant.

Kuidas Heili Sepp üldse riigiprokuröri kohale sai, on omaette müsteerium, tõenäoliselt on siin tegemist heade suhetega võimuringkondadega.

Proua Sepp sai laiemalt tuntuks ajujahiga soomlasele Risto Teinonenile, kelle vastu esitatud natsisüüdistus juba enne kohtuprotsessi kolinal kokku kukkus. Hiljem töötas ta sh Langi ajal justiitsministeeriumis, kus talle meeldis filosofeerida teemal, et Eesti riigi käed ja jalad on seotud nõukogude aegsete seadustega, mis takistavat näiteks Türi topeltmõrva ehk siis Harald Mere ja tema koduabilise tapmise uurimist.

Tema suurimaks saavutuseks antud ametiasutuses jäi ilmselt nö pedofiilide rehabiliteerimise ja ravimise kava, sellel teemal võttis ta avalikkuse ees korduvalt sõna ja praeguseks on justiitsministeerium ka jõudnud seaduseelnõu valmis vorpida, teema on eriti südamelähedane kindlasti IRL seltskonnale, kelle poliitikakujundaja Kaur Hanson on kindlasti üks prominentsemaid lastevägistajaid Eestis. Samas taunis pr Sepp pedofiilide jne seksuaalkurjategijate avaliku registri loomist , pidades seda kurjategijate ‘diskrimineerimiseks’.

Heili Sepa järgmine prohmakas oli kindlasti tulevahetus Võrumaal 2011 aasta mais, kus hoogtöö korras saadeti Kapo läbi otsima eravaldust, mille tulemusel hukkusid kaks inimest, kellest üks oli tsiviilisik ja teine kaitsepolitseinik.

Viimastel päevadel on ‘truu käsutäitja’ nagu proua Seppa mõnel pool iseloomustatakse, näinud kõvasti vaeva IRL ja Reformierakonna mainekampaania edendamisega. IRL ja Reformi maine on kõvasti räsida saanud elamislubade skandaaliga seoses, milles prokuratuur ei näinud midagi kriminaalset, nüüd oli vaja korraldada meediatsirkus a la võtame Keskerakonna korruptandid vahele. Raudne ja Stelmach said teatavasti kahtlustuse seoses Tallinna Sadama aktsiate müügiga, mitte seoses elamislubadega.

Seega rakendatakse Eestis õigusmõistmist valikuliselt. Pr Sepa püha üritus tundub kuidagi kahtlane,  Keskerakonna väidetavad korruptsioonijuhtumid võetakse luubi alla, samas koalitsiooniparteide  palju ulatuslikumale korruptsiooniskandaalile vaadatakse läbi sõrmede. Juba see on skandaalne. Seda et õiguskaitseorganid on Eestis võimuparteide tööriistad, arvavad paljud, kes Eesti asjadega rohkem kursis kui mina.

KAPO agendid Tallinna Vanalinnas peale KE reidi

Korruptsioon on aga Eestis nii laialt levinud, et see on jäänud silma ka Brüsselile, tänu millele keerati kinni eurorahade kraanid. Ka politsei ja KAPO ise pole jäänud skandaalidest puutumata – KAPO tippametnik Indrek Põder arreteeriti seoses altkäemaksusüüdistustega, samas kriminaalasjas on esitatud kahtlustus ka politsei sisekontrolli büroo juhile Meelis Tanielile. Taolistesse juhtumitesse tuleb siiski teatus skeptitsismiga suhtuda, näiteks endine kapolane Maidu Põldma pääses igasugustest süüdistusest puhtalt ja töötab politseis edasi. Samamoodi  kukkus kokku ka endise kaitsepolitseiniku Priit Tikerpe kohtuasi, kes samuti õigeks mõisteti. Seetõttu võib öelda et Eestis kusagil poliitbüroo tagatubades kokkuklopsitud kriminaalasjad ja pahatihti aastaid kestvad õigusrumbad,  on pigem mõjutusvahendiks, avalikkusele puru silma ajamiseks ja boonuseid teenivad selle pealt mitte ainult ajalehtede müügimehed.

President Ilves ütles hiljuti ÜRO Peaassambleel et Eestis olevat need ajad jäädavalt möödas kus ‘öösel kell 3 uksele koputati’.

Viimaste sündmuste valguses paistab et prokurör Heili Sepa sõda, muidugi oma tööandjate käsul,  käib selle nimel, et see nii ei oleks.

Viited Delfi, ERR, Õhtuleht, Postimees, Koguja Kroonikad

Our Man In Estonia ehk ‘Ameerika kindrali’ tapmine Eesti moodi

Kui president Lennart Meri 1993 aastal Aleksander Einselni Eesti Kaitseväge juhtima kutsus, kirjutas ajakiri People artikli  ‘Our man in Estonia’ , märkides et tegemist on väga tunnustatud ameerika koloneliga. Riigidepartemang (State Department) polnud Einselni sammu üle sugugi õnnelik, vaid soovis võtta temalt nii USA kodakondsuse kui ka pensioni. People.com

Erukindral Aleksander Einseln

Einseln sai juhtida Eesti Kaitseväge paar aastat kui ta ametist vabastati. Meri põhjendas oma otsust Einselni sekkumisega poliitikasse. Vabastamist toetasid tollal riigikaitsenõukogus istunud Siim Kallas, Tiit Vähi, Andrus Öövel, Märt Rask ja Toomas Savi.

Mis aga järgnes on kindlast üks häbiväärsemaid lehekülgi iseseisva Eesti ajaloos.

Nimelt algas Einselnile tõeline nõiajaht, kus teda süüdistati sajas patus ametlikult ja mitteametlikult alates relvadega sahkerdamisest, lõpetades reisilaeva Estonia põhjalaskmiseni.

KAPO ametnikud vedasid silmapaistvat Ameerika ja Eesti sõjaväeohvitseri ühelt ülekuulamiselt teisele.Näiteks Kirjutas Virkko Lepassalu kuidas ‘nahktagis ja siniseks löödud silmaga’ kaitsepolitseinik tuli Einselnile järele nagu mõni gangster.(Luup nr 20) Selline oli/on kahjuks Eesti tase.  
KAPOt juhtis siis endine nõukogude miilits, hilisem siseminister Jüri Pihl, kes praeguseks on ärimaailma siirdunud ja istuvat ühes nõukogus koos’endise KAPO kahtluslalusega, kes on ühtlasi ka tema kolleeg politseist’.(Äripäev.01.2011)
Einseln ise ajas taga tõde ja õigust mõõda kohtuid, nõudes kompensatsiooni au ja väärikuse kaitseks, kuid jäi ikka kaotajaks pooleks.

Kaitseväe Peastaabi relvaäri süüdistust veeretasid eesti õigusemõistjaid nagu kuuma kartulit aastaid, ja Einseln mõisteti võimu kuritarvitamises lõpuks õigeks alles 2003 aastal kuigi uurimine algas juba 1995 aastal.

Eesti ajakirjanduses ilmusid Einselni herjavad artiklid veel aastaid hiljemgi näiteks Eesti Ekspressis eelmisel aastal Andrei Hvostovi sulest ‘Kuidas kindral Einseln riigikaitsele miini pani’  link

Einseln on tõdenud et Eestis ‘valitseb kõikjal korruptsioon ja demgoogiga’, ilmselt said tema julged väljaütlemised talle saatuslikuks. Näiteks soovitas ta Mart Laaril platsi puhastamist alustada iseendast, peale nö pildiskandaali kui tuli ilmsiks et Laar oli Savisaare pildi pihta tulistanud. Eesti on ikkagi riik kus aastakümneid on valitsenud kommunistlik diktatuur, mis on visa kaduma. Teine asi on kas sellest soovitakse lahti saada, kui vaadata kui palju on endiseid kommuniste-karjeriste Eestis võimu juures.

Seetõttu oli Einselni saatus Eestis ette arvata ja kes teab võib olla ta praegu kahetseb oma Eestisse tulekut. Oma lahkumisavalduse esitas ta Merile samal päeval kui temast sai kaitsevähe juhataja.

Sest ega seda Eestit mis oli enne okupatsiooni ja mida paljud vanema põlvkonna inimesed veel mäletavad, pole tänaseks enam olemas.

Kui Einseln vabastati toodi üheks põhjuseks tema erimeelsused kaitseministeeriumiga. Tollal oli kaitseministriks Andrus Öövel, kes võttis tööle riigireeturi Herman Simmi, kes hiljem tunnistas, et on olnud KGB agent ja kes ministeerimis töötades nuhkis Venemaa heaks. Kui skandaal avalikuks tuli, ei suvatsenud kaitseminiser Aaviksoo isegi tagasi astuda.  Praeguseks Öövel ei ole ilmselt enam Eesti poliitikas tegev ja olevat Sveitsi kolinud.

Lennart Meri soovis oma pöördumises Einselnile kannatlikkust, tõdedes samas: Me võlgneme kindralleitnant Einselnile Eesti kaitseväe käimalükkamise õigetele roobastele. See on enamasti olnud mäkke üles lükkamine. Kindralleitnant Einseln ei ole sellele ülesandele alla jäänud.

Äkki tuli ärkamisaeg eestlastele liiga vara, oleks pidanud olema kannatlikum? Või oldi liigagi kannatlikud: isamaa rüüstajad olid juba oma töö teinud.